Inimestele, kes pole kunagi ühtegi ajaleheartiklit kirjutanud, ütlen selgituseks, et moodsal ajal, kus iga asutust kaitseb pressiesindaja, käibki palju suhtlust e-kirja teel. Näost näkku kohtumisi ja telefoni teel lobisemist jääb järjest vähemaks. Seega on suurem osa infovahetust ajakirjandusega juba eos kontrollitud ja toimetatud. Selles ongi konks, et kui see on juba niigi kontrollitud, siis mida on siin veel kontrollida.

Ma saaksin väga hästi aru, kui ajakirjaniku ja näiteks arsti vestlus oleks toimunud telefoni teel ja asutus sooviks enne selle kommentaari ilmumist näha, ega mõni nende mõte telefonis kaotsi ei ole läinud või ajakirjanik midagi valesti ei kuulnud. Ent kirjaliku vastuse korral saab ju ajakirjanik allikale viidates kasutada üksnes ja täpselt seda, mis on talle kirjalikult saadetud. Nõudmist näha enne artikli ilmumist ka teiste osapoolte juttu pole palju nimetada tsenseerimiseks. Tänase Eesti Päevalehe avaloo valguses ütlen igaks juhuks selgituseks, et ei viita siinkohal haigekassa pressiinimestele.

Võimalik, et pressiesindaja pidas mind üheks pahatahtlikuks ajakirjanikuks, kes kasutab nende kommentaari meelega vales kontekstis.