Link kopeeritud!

OUDEKKI LOONE: Appi, mis muide rahvas arvab

 (77)

Eestlased on maniakid. Pingeridade maniakid. Keskharidust hinnatakse pingeridades ja koolid õpetavad pingereakohta saavutama.

Otsitakse üles kõik maailma tähtsusetud, vähem tähtsad ja natukene rohkem tähtsad pingeread, mida teeb mis tahes asutus, ja siis arutatakse, kuidas selle järgi riiklikku poliitikat suunata.

Õpin praegu Università di Bolognas, maailma vanimas ja Eestis hiljuti laineid löönud Timesi kõrghariduspingerea esimese kahesaja hulka kuuluvas ülikoolis. Pisa ülikool ja Milano tehnikaülikool, mida siin ülikõrgelt hinnatakse, sinna esimese kahesaja hulka ei mahu, aga itaallastele on see ükskõik. Nemad teavad, et nende ülikoolid on suurepärased. Jah, Cambridge on Cambridge, aga see ei tähenda, et Itaalia ülikoolid ei täidaks väga hästi oma akadeemilist rolli Itaalia ühiskonnas – ja Nobeleid jätkub ka siinsetele uurijatele. Muide, sellestsinatsest pingereast ei räägi siin keegi. Isegi proua haridusminister Mariastella Gelmini, kes püüab läbi suruda ülikoolide privatiseerimise reformi ja rahastuse vähendamist, et „tööd efektiivsemaks muuta”, ei ole oma argumentatsioonis seda pingerida kasutanud, kuigi see võiks teda toetada.

Pingeridu koostatakse mõnikord meelelahutuslikul eesmärgil ja mõnikord mingi konkreetse asutuse omaenda töö jaoks oluliseks referentsiks, aga need ei ole absoluutsed. Kogu akadeemiline maailm on arvatavasti nõus, et Harvard, Yale, Cambridge ja Oxford on absoluutsed maailma tipud, mille uurimissuunad määravad selle, mis on või ei ole mingil erialal oluline.

Kõrghariduse eesmärk ei saa kindlasti olla koht pingereas, nagu ka sõnavabadust tagavate seaduste eesmärk ei tohi olla pääseda mingis pingereas kõrgemale kohale.

Eesti hariduspoliitika võib tõesti vajada reformi, eriti olukorras, kus kõrghariduskulutusi järjest kokku tõmmatakse. Ma arvan, et mõistliku reformi aluseks ei tohi olla pingerida, vaid hoopis vastus küsimusele: milleks meile kõrgharidus?

Ülikoolide ainus eesmärk ei ole luua maailma muutvat tippteadust. Ülikoolide eesmärk on pakkuda inimestele võimalust õppida oma mõistust efektiivselt kasutama, uurimistööd tegema, kiiresti meid ümbritsevast olulisi fakte teada saama ja neid asjakohasel viisil väljendama. Seega, kõrgharidus peaks eelkõige kujundama teadlikuma ja vabama kodaniku, kes ei vaja otsuste tegemiseks partei nõuannet ega mõne teise riigi esindajate tungivaid soovitusi.

Tippteaduse olemasolu on muidugi hea ja vajalik. Tipud sünnivad paraku keskkonnas. Ei ole võimalik ette ennustada, millisele alale sünnib järgmine Eesti geenius. Küll on meil aga või-malik teha hea haridus võimalikult ligipääsetavaks kõigile, et kui see geenius sünnib, siis oleks tal ülikool, kuhu sõltumata oma sotsiaalsest päritolust minna, ning õppejõud ja hea tasemega uurimisgrupid, mis suudaksid teemandist briljandi lihvida.

Eesti valik

Võib-olla on see kallis. Kuid tipp-ülikooli loomine on veel kallim. Angloameerika tippülikooli rahastavad suured tööstuskeskused, mida Eestis ei ole (ja arvatavasti lähema 50 aasta jooksul ka ei tule).

Vastupidi Ene Ergmale ja Jaak Aaviksoole arvan ma, et Eestil ei ole eelkõige vaja tippteaduseliiti, kes ei mõista oma teadust enam eesti keeles teha, rääkimata selle saavutuste rahvale, maksumaksjatele tutvustamisest. Arvan, et Eestile kui riigile, kui kogukonnale oleks märgatavalt olulisem, kui siinsed head algatused ei sumbuks hädasse, et pole piisavalt haritud inimesi, kes oleksid harjunud mõtlema, looma ja tegutsema, ning kui üliõpilased – ka kraadiõppurid – ei irduks aina enam ühiskonnast, sest nad peavad hakkama saamiseks korraga töötama ja õppima, nii et ühiskonnas toimuva – näiteks ka riigieelarve kujundamise – jaoks ei jää enam silmi, aega ega energiat.

Eliitide aeg jääb 20. sajandisse. Ma loodan, et alanud sajandit iseloomustavad suured informeeritud üksikisikute hulgad, sest tehnilised vahendid selleks on olemas. Vaja on ainult poliitilist tahet.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare