OUDEKKI LOONE, HEIKO PÄÄBO, LIISA PAST: Sallimatu Eesti
Hollandi suursaadik Hans Glaubitz koos oma tumedanahalise samasoolise partneriga otsustas Tallinnast plaanitust varem lahkuda, põhjuseks tänavatel kohatud viha ja vaen erinevuste suhtes. Loodetavasti jõuavad nemad Eestist piisavalt kiiresti lahkuda, et mitte sõimukõnesid saada. Väljaspool Eestit levib ka uudis siin valitsevast ksenofoobiast ja homofoobiast, olles lisaks Euroopale juba jõudnud ka kogu maailma ajalehtedesse Taimaast Kanadani – konflikti keskmeks mõistagi maailmapiltide ja eelarvamuste kokkupõrge.
Rassism ja homofoobia esinevad Eesti igapäevaelus paraku peaaegu igas valdkonnas. Siia õppima tulnud välistudengid lahkuvad enne stuudiumi läbimist ähvarduste ja sõimu tõttu. Lisaks verbaalsetele rünnakutele minnakse mõningatel juhtudel tumedamat verd välismaalasele tõepoolest ka kättpidi kallale. Lihtsalt selle pärast, et nad paistavad tänavapildis silma, et on erinevad.
See ei ole tavaline viisakas uudishimu. Uudishimu kogesid selle loo autorid India ja Aafrika väikelinnades, kus lapsed naeratades tänaval järele vaatama jäid või heledaid juukseid oma käega katsuma tulid.
Kõik olgu ühesugused?
Kui aga meie tumedanahalistele sõpradele üle linnaväljaku “black mama” ja “pigi” hüütakse või valgete ülemvõimu tunnistava T-särgiga tegelinski lahkesti soovitusi jagab, kellega oleks viisakas suhelda, siis ei ole see uudishimu. See on vaen. Vaen, mis põhineb erinevusel, ükskõik, kas selleks on teine nahavärv, erinevad riided või uudsed maneerid.
Eestlased kirjeldavad oma riiki ja rahvast meelsasti demokraatliku, avatud ja edasipüüdlikuna. Sellise lääneliku minapildi oluline osa on ka kodanikuvabadused ja võrdsus. Kui aga jälgida viimase aja Eesti avalikke arutelusid ning kuulata erinevate vähemusgruppide kogemusi, jääb mulje, et elame aastas 1906. Nii pillutakse siin solvanguid ja põlastatakse kõikvõimalikke erinevusi – puhtalt hirmust kõige teistsuguse ees.
Sallimatus siinkandis kogub tasahilju pöördeid – sallimatus teiste rasside, rahvusvähemuste, samasooliste paaride ja kas või igapäevase naeratamise suhtes. Millegipärast paistab ühiskondlik mitmekülgsus paljudele millegi negatiivsena ja nii püütakse kõik konarused ühesuguseks ja igavaks silepinnaks lihvida.
Neid väärtusi kaitsvad libafaktid toituvad paraku eelarvamustest, küttes kirgi ning kleepides suvalisi silte samasooliste partnerlusest kõneledes. Nii panustas “Kahvli” jutusaates talvel esinenud homofoob Martin Helme argumendile, et homoseksuaalid on ebanormaalsed. Sarnaselt feministidele lõhkuvat nad väärtushinnanguid, mis viivat abielulahutusteni, zoofiiliani ja alaealiste joomarluseni; ning mis omakorda on vandenõu sotsialistide võimule aitamisel.
Kui ühiskonnas on midagi mäda, leitakse patuoinas, keda selles mädasuses süüdistada. Saksamaa idaosa majandusliku kreenisoleku taga asuvat väidetavalt immigrandid; Eestis on patuoinaste galerii palju värvikam: peale välismaalaste kannavad liigestest lahti oleva riigi ees süüd veel mustanahalised, kommarid, vaesed ja homod.
Homoseksualism pole kapriis
Netikommentaaride ja tänavanurgavestluste mõttelennud on hoogsa trajektooriga. Üldjuhul isegi ei teadvustata, et homofoobset sõnavõttu vaikse hirmusegase huviga kuulav kolleeg, sõber või sugulane võib samuti vähemuse hulka kuuluda. Sest homod, keda eri hinnangutel on 3–8% inimestest, ei erine oma käitumiselt oluliselt ühestki teisest grupist.
Tegelikult kuulub samuti kas või “gei-meeste katkuks” peetud AIDS terve siinse ühiskonna vastutusalasse – homoseksuaalide hulgas pole HIV-positiivsete osakaal sugugi suurem kui kogu ülejäänud elanikkonnas. Mustanahalised torkavad praeguses Eestis ehk visuaalselt rohkem silma – aga paraku ei ole ühtegi ratsionaalset argumenti, miks sellest visuaalsusest võiks järeldada ohtu.
Iseseisva Eesti õigussüsteemi esimesi samme oli luua demo-
kraatlikule ühiskonnale sobiv karistusseadustik. Sellega dekriminaliseeriti homoseksuaalsus ning täisealised vaimselt terved inimesed said põhiseadusliku õiguse vastastikusel nõusolekul üksteist ja lähikondseid kahjustamata oma vaba aega sisustada ning eraelu korraldada. Teisisõnu: kuni kumbki osapool pole teovõimetu, alaealine ega sundolukorras, võivad partneritele etteheited teha vaid need, kelle huve paari tegevus otseselt kahjustab. Seda kõike vastupidiselt tihti toodavale täbarale paralleelile zoofiilia, nekrofiilia või pedofiiliaga, kus üks partneritest pole võimeline enda nõusolekut või mittenõusolekut avaldama.
Eesti vähemusteteemalised arutelud – nii seadusandja kui ka laiema avalikkuse poolt – tunduvad endas kandvat soovi kas tavalisusest erinevat lihtsalt ignoreerida või siis võimalikult kaugel hoida: kui kedagi ära unustada, äkki ta siis lakkab olemast? Lühidalt: pole homo – pole ka foobiat, pole võõrast rassi, pole rassismi.
Reaalses maailmas näeme enda ümber nii eri nahavärviga inimesi kui ka kodu jagavaid homopaare. Koos olles ja teineteisele pühendudes soovitakse ühiskonna tolerantsust ning vastutust teineteise ees. Tegelikult ei olegi nii keeruline mõista, et homoseksuaalsus pole kellegi kapriis või moeasi, vaid üks looduse pakutud eripärasid. Nahavärvist rääkimata. Praegu ei ole Eestis ametlikul tasandil veel aktiivset vihkamispoliitikat – erinevalt Poolast pole veel keegi algatanud eelnõu keelata homoseksuaalsetel inimestel psühholoogidena töötada. Tänavatasandil näib Eestis homofoobia ja rassism aga normiks olevat.
Vihkamise printsiip on lihtne ja samal alusel võib ühiskond hakata vihkama näiteks spordifänne, kunstinautlejaid või punapäid. Järgmisena võib juhtuda, et üks romantiline intiimsuhe võib vihkamist kartmata olla vaid siniste silmadega mehe ja blondi naise vahel. Praktika, mida üks riik eelmise sajandi kolmekümnendail aastail juba proovis seadustada.
