Paraku pole ka väga suurte esindajahüvitistega riigid, näiteks Itaalia, poliitikute korruptsioonist vabad. Ühele sealsele poliitikule kingiti näiteks mõni aasta tagasi „tema teadmata” korter vaatega Colosseumile. Berlusconi kohtuasju ei hakka ma kirjeldama.

Korruptsioonikahtlusi leiab ka Eestist. Ma arvan, et „kõrge palk” iseenesest ei välista korruptsiooni. Võim rikub alati ning mida pikemalt ja kindlamalt võimul olla, seda rohkem, nagu tõdes kunagi Lord Acton. Seega, korruptsiooni vältimiseks oleks märgatavalt efektiivsem piirata üksikisiku igasugust esinduskogudesse kuulumist kahe järjestikuse korraga. Pärast seda võiks inimene minna tagasi tööle, elama tema korraldatud ühiskonnas – ja loomulikult peaks tema senisel töökohal olema kohustus inimene tagasi võtta.

Tagada senine sissetulek

Milline aga oleks siiski õiglane hüvitis esindamise eest? Esiteks, ma arvan, ei tohiks keegi majanduslikult kannatada sellepärast, et ta korraldab kõigi ühiseid asju. Seega, parlamendiliikme hüvitis võiks olla määratud analoogiliselt vanemahüvitisega: inimesele tagatakse tema senine sissetulek. See garanteerib ühel poolt olukorra, et hästi teenivad spetsialistid ei loobu finantskohustuste tõttu poliitikas osalemast, ja teiselt poolt selle, et poliitika ei muutuks rikastumise kohaks, parlamendi liige olemine ei oleks oma elukvaliteedi tõstmise strateegia.

Analoogselt vanemahüvitisega võiks ka siin muidugi olla vähemalt alampiir, miinimumpalga suurune hüvitis (keegi ei tohiks teenida alla selle) ja vajaduse korral ka küllalt kõrge ülempiir (multinatsionaali omanike dividende ei pruugi täies ulatuses korvata).

Samal ajal kaasnevad parlamendis olemisega kulud. Kohtumised valijatega. Õhtusöögid, kus mitteformaalselt poliitikat arutatakse. Parlamendiliikme väärikuse tagamine kõigis olukordades. Seega tuleb tagada, et igaühel – ka siis, kui ta tuleb vaestest oludest – oleks võimalik oma valijate soovide täitmiseks kõik ette võtta ja et kedagi ei jäetaks mitteformaalsetest nõupidamisest välja liiga kalli restorani valikuga. Rahvaesindajatele peaksid olema kaetud kõik esinduskulud. Iga samm, mida on vaja ühiste asjade ajamiseks, peab saama kaetud ühisest kassast. Ka siin võib vajaduse korral kehtestada mingi ülempiiri või leppida kokku, mis laadi kulutused kuuluvad ühiste asjade ajamise alla.

Poliitikategemine ei tohi rikastada ega vaesestada. Poliitikategemine peab olema parlamendiliikme ainus tegevus (seega ei saa ta tegeleda äriühingu juhtimisega, automontaažiga, ülikoolis õpetamisega). Neile parlamendiliikmetele, kes nelja või kaheksa aasta jooksul täielikult kaotavad oma professionaalsuse või kliendid, võiks tagada ka järelõppe, ümberõppe, halvemal juhul eluaegse pensioni.