OUDEKKI LOONE: paragrahv 58 tagasitulek
Võib-olla on tal õigus. Eelnõu, mille autoreid Krister Paris irooniliselt kapi-füüreriteks kutsub, ei meenuta mulle niivõrd kunagist Itaaliat ja Saksamaad, Mussolinit ja Hitlerit vaid hoopis üht teist valitsejat.
Stalini 1934. aasta kriminaalkoodeksi paragrahv 58-10 sõnastas „propaganda või agitatsioon, mis sisaldab üleskutset Nõukogude võimu kukutamisele, õõnestamisele või nõrgestamisele [..] ja sedatüüpi materjalide jagamine, ettevalmistamine või säilitamine kuuluvad karistamisele vabadusekaotusega mitte vähem kui kuus kuud“.
Analoogiline tegevus massirahutuste ajal võis kaasa tuua muuhulgas rahvavaenlaseks kuulutamise, vara konfiskeerimise, väljasaatmise või mahalaskmise. Loomulikult, vabadusekaotus vähemalt kuus kuud tähendas Nõukogude praktikas erinevas vormis vabadusekaotusi, mis vältasid aastataid.
8. mai blogi kommentaarides kirjutas hiljuti Hubbil: "Eesti jaoks parim lahendus kui rahvuse ja rahvamajanduse sailimiseks oleks soome keelele uleminek ja uhise riigi moodustamine" ja jätkas argumendiga, miks see tema arvates nii on.
Karistusseaduse eelnõu vaimu jälgides ei tohiks nii kohutavast kuritööst karmi karistuseta pääseda: tegemist on ju materjali publitseerimisega, kus on kirjas, et Eesti Vabariigi eksistents tuleks lõpetada.
Kui keegi sooviks korraldada avaliku arutelu teemal, kas Euroopa Liidust võiksid saada Euroopa Ühendriigid, siis on ju sama loogika kohaselt tegemist suisa riigikukutajate bandega. Huvitav, milline saab olema Eesti kõrgeim karistus ja kuhu hakatakse Euroopa föderaliste välja saatma? Ehk tehakse Venemaaga leping mõnede vanade laagrite ühiskasutusse võtmiseks? Või taastatakse suisa surmanuhtlus?
Sõna- ja mõttevabadus on demokraatia lahutamatuks osaks. John Stuart Milli tüüpi vabaduseteooria osutab, et see vabadus on olemas siis, kui tohib kõige hullemat asja arvata ning seda arvamust ka välja ütelda (muidugi eksisteerivad piirangud solvamise ja laimamise suhtes).
Kui ka kogu inimkond, peale ühe, oleks mingisugusel arvamusel, siis ei ole inimkonnal rohkem õigust selle ühe arvamust maha suruda, kui sellel ühel kogu inimkonna arvamust maha suruda, ütleb härra Mill oma kuulsas traktaadis.
Keelustades mingit tüüpi arvamused eeldavad karistusseadustiku muudatuse läbisurujad Isamaa ja Res Publica liidust oma absoluutset eksimatust kõikvõimalikes ettetulevates situatsioonides. Niisugusest eeldusest Stalini-tüüpi absoluutse võimu ja hirmuühiskonnani on väga lühikene samm ja Eesti-vastase propaganda sildi võib saada kergelt igasugune valitseva parteiga mittenõustuv arvamusavaldus. Iivi Masso lootus, et demokraatlik valimine välistab autoritaarsuseohu, ei ole kahjuks maailma praktikas kinnitust leidnud (kuidas Hitler võimule saigi?)
Inimene võib eksida. Kui tal aga ei ole võimalust oma mõtteid välja ütelda, siis ei ole ka tal kunagi võimalust teada saada, et ta eksis. Kui keegi peab Eesti riigi praegust terriotoriaalset jagunemist ebatõhusaks, siis peab tal olema võimalus oma argumente tõstatada – kasvõi selleks, et näha, mis on tema argumentatsiooni probleem (ja kas tema ebameeldivustele ei ole mitte mingisugust muud lahendit). Kui inimesel ei ole lubatud eksida, siis võtab see temalt ka ära võimaluse analüütiliselt tõeni jõuda, tunnistada, ükskõik kui raske see ka ei ole, et tema veendumus ei olnud asjakohane.
Härrad Ken-Marti Vaher ja Urmas Reinsalu viitavad eelnõud kommenteerides Eesti Põhiseadusele, mis kõneleb Eesti Vabariigi aegumatusest. Kuid ei tohi unustada, et meie põhiseadus ei ole mitte püha Koraan, kus ühiskondliku elu reeglid on kord ühtemoodi kirja pandud ja mille muutmiseks inimesel ei ole õigust.
Meie põhiseadus on elav kokkulepe elavate inimeste vahel, mida vajadusel võib muuta ja täiendada, kui üks või teine aspekt ei tundu enam vajalik. Euroopa Liitu astumise tarbeks me näiteks teatud liiki põhimõtteid muutsime; rääkimata sellest, et just Isamaaliidu parlamendifraktsiooni eestvõttel lisati hiljuti Põhiseaduse preambulasse eesti keele kaitse aspekt.
Kuid muutused saavad asjakohaselt sündida vaid siis, kui ühiskonnas on luba selle üle arutada. Vastasel juhul muutub meie põhiseadus, tähenduslik kokkulepe nende jaoks, kes mäletavad selle kirjutamist, rutiinseks rituaaliks, puuslikuks, mida kummardada, aga mitte põhimõtteks, millest lähtuvalt oma elu korraldada.
Niisugune olukord aga, kurvastavalt, muudab aina enam põhjendatuks küsimust, kas seesugune kirjatükk on Eesti inimeste jaoks üleüldse vajalik: nii nagu tekkis küsimus ka NSVList, mis ehk kunagi selle loojate jaoks oli olnud elav kokkulepe erinevate nõukogude vahel, ning mis absolutismiga ja vabadusest loobumisega muutus paljudele õõva tekitanud puuslikuks.
Keelates arutelu muudame me pühaks mitte ainult meile meeldivad argumendid vaid ka nende vastuargumendid. Seepärast ei toogi hirm kaasa mitte niivõrd poliitiliste vastase hävimist (vaid pigem loob neid juurde), ent suurendab ebastabiilsust ja vägivallaohtu ühiskonnas.
Ka seepärast on ettepanekud „riigivastaste“ tegude karistuste karmistamisest iseennast hävitav mõte. Hirm ei too lojaalsust, küll aga toob seda vabadus.
Mul on lõpmata kahju, et partei, mis nimetab ennast isamaa ja vabariigi liiduks, eelistab oma riiki kujundada lähtuvalt härra Jossif Stalini ja mitte härra John Stuart Milli loogikast ja leidub politolooge, kes niisugust suundumust kaitsevad soovitusega oma liidritesse pimesi uskuda.
