Samuti ei mõjuta ega näita valitsuse tööd talle pandud ajakirjanduslikult kõlavad nimed. Valitsust võib kutsuda suitsunurga valitsuseks, nagu mõnda teist on varem kutsutud tagatoa valitsuseks, aga see on puhas sõnademäng. Loeb hoopis sisu. Muutusi saab tuua vaid siis, kui valitsuspartnerite vahel on usaldus, kui tegutsetakse meeskonnana. Usalduseta ei tule tulemust, mitte kusagil.

Mullu hilissügisel, Reformierakonna opositsiooni langemise järel ametisse astunud sotsiaaldemokraatide, Keskerakonna ja IRL-i valitsus ei küsinud endale 100 kriitikavaba päeva. Ega saanud ka seda.

Paremliberaalid tõusid kohe sõnakividega barrikaadidele, lehvitasid vasakpöörde ohulippu ja ennustasid häda meie riigile. Ohusõnumeid levitati nii Eestis, aga paraku ka väljaspool.

Kuid nii siin kui sealpool piiri hirmutati tühja. Meie riik elab hästi ja kui esiletõstetud ideed teostuvad, siis paremini kui enne. Usun siiralt, et see on tervete muutuste valitsus, rääkigu paremliberaalid mida tahes. See on õiglust suurendav ja ebaõiglust vähendav valitsus. Just sellepärast me selles valitsuses olemegi.

Võib öelda, et see on nüüd lauspropaganda. Aga ei ole.

Meil pole vajadust propagandat teha. Sotsiaaldemokraadid saavad olla enesekindlad, sest meil on ju enda valitsuses tegutsemise ajast lauale panna näiteks vaesuses elavate laste hulga vähenemine kaks korda. See on tõsiasi, see on päriselt oluline ning selle üle oleme uhked.

Aga on valikute küsimus, kuhu riik raha paneb, keda riik toetab. Nii on mul on hea meel, et oleme suutnud tuua muudatuse valitsemise mõttemaailma ja kaua häbiväärselt madalal püsinud lapsetoetused kasvama panna. Lasterikka pere toetus tõusis nüüd lisaks 300 euroni kuus ja kolme lapsega perekond saab seega igakuist toetust kokku 500 eurot. Seegi on osa sotsiaaldemokraatide vaesuse vähendamise poliitikast.

Ehk veel näiteid? Tulumaksureform vähendab ebavõrdust, elavdab majandust ning tõstab ligi 80 protsendi töötajate sissetulekut. Me lisame üle 100 miljoni euro haridusse ja tõstame õpetajate palka.

Me teeme lõpuks päriselt regionaalpoliitikat, viime töökohti maakondadesse ning aitame luua tugevad ja konkurentsivõimelised korraliku tulubaasiga omavalitsused, selmet joonistada umber maakaarti.

Me õpetame lapsed ujuma. Toetame piima- ja sealihatootjaid, makstes neile erakorralise toetusena kriisiabi. Tulevaste põlvkondade kaitseks muutsime alkoholi reklaami- ja müügireegleid. Paneme trahvid sõltuma rikkuja sissetulekust. Lisame siseturvalisusesse üle 100 korrakaitsepolitseiniku. Muudame tugevamaks meie välisteenistuse, mida lõpuks ometi juhib jutupunktidest avaramalt vaatav välisminister. Ja see annab ka võimaluse päriselt teha poliitikat Euroopa Liidu tasandil, mitte võtta vaid vastu direktiive ja pugeda kusagil tehtavate korralduste taha.

Tegelikult, kui nüüd järele mõelda, on ebaaus takerduda üksikute punktide üleslugemisse. Ent ka need mõned valitsuse esimeste kuude selge mõjuga otsused näitavad üldist pilti: sellel valitsusel on tahe ja võimalus vaadata dogmadest laiemalt, see valitsus julgeb otsustada ning tahab teha muudatusi, mis vormivad Eestit tervemaks ja ühtsemaks. Muudavad Eesti paremaks kõigi jaoks, sealhulgas nendele, kellel endal vahel jaks otsa lõpeb. Aga milleks siis riik ongi?

On samuti tähtis, et oleme praeguse valitsuse puhul näinud ministrite julgust tunnistada: mõni nende esialgne mõte oli liiga lennukas, mis tuleb kas ümber hinnata või üldse kõrvale tõsta. See on tugevuse ja arukuse märk.

Olles ise eelmises valitsuses ministrina töötanud, soovisin enda ümber rohkem nii otsustavust, aga eelkõige meeskonnatunnet, mistõttu on täna eriti hea meel näha, et valitsus on üks meeskond.

Spordis on meeskonnaga nii, et treener võib ju panna mängijad ükshaaval kangiga kükke tegema ja igaüks kasvatab tublisti lihaseid, aga mäng kaotatakse ikkagi, väravaid ei lööda. Praeguses valitsuses on ministritel musklid, aga veel olulisem, et see valitsus lööb ka väravaid. Võidab mängu. Parema Eesti heaks.