Teeme Ära valmistub järgmise aasta 15. septembril korraldama ülemaailmset koristusaktsiooni - samasugust nagu toimus 2008. aastal Eestis, aga tuhandeid kordi suuremalt. Samamoodi nagu aastal 2008, on suurimaks eesmärgiks panna inimesi märkama prügi meie ümber. Kui inimesed juba märkavad ja teadvustavad, milline on olukord, tuleb ka tegutsemis- ja koristamistahe ning soov ka oma käitumist muuta.

Prügi ja pimedusega võitlemise peamiseks tööriistaks maailmas on kujunenud tehnoloogia. Kaardile märgitud prügipunktid toovad kõige halastamatumalt silma ette selle, milline on tegelik olukord. Nad toovad nähtavale ka need punktid, mis meie tavapäraselt liikumistrassilt kõrvale jäävad. Teeme Ära meeskond katsetas suvel uut kaardistamisäppi Paljassaares - esimese 500 meetriga leidsime näiliselt puhtast loodusest 18 suuremat prügipunkti ning viis kotitäit väiksemat sodi.

Väärmulje

Kui jalutaja komistab neist ühe prügihunniku otsa, siis jääb talle endiselt mulje puhtast loodusest, kaardil emotsioonitult kõiki neid punkte korraga nähes on pilt hoopis teine. Prügipimedust tasub igal inimesel endalgi proovida näiteks kasvõi oma kodu ümbruses, mis näiliselt tundub täitsa puhas olevat. Kui palju sa sealt aga tegelikult sodi lühikese aja jooksul leiaksid? Käisin oma tütrega enda kodu kõrval mõned tänavad läbi ning kogusime kilekotti kõik suitsukonid, kiirtoidupakendid ja muu sodi - piisas paarist tänavavahest, et kaks kilekotti saaks kuhjaga täis.

Prügipimedusega võitlemise teine töövahend on vabatahtlike võrk. Maailmas ei ole ühtki asutust, mis suudaks korjata kokku info looduses oleva prügi kohta. Teeme Ära mobiliseeribki vabatahtlikke üle kogu maailma, et järgmisel aastal enne ühist koristamist läbi viia ka maailma suurim prügiandmete kogumine. Paljassaare kaardistamisest ei piisa, et näidata maailma prügiolukorda - ainult siis, kui kogu maakaart on lõpuks täidetud suure hulga andmetega prügipunktide kohta, muutub tegelik olukord nähtavaks ja mõjuvaks.

Kolmas võtmekoht on koostöö. Maailmas on sadu organisatsioone, mis koguvad prügiandmeid. Probleem on aga selles, et nad teevad seda isoleeritult - omal viisil ja piiratud alal. Sel moel ei saavutata kunagi ühist ja võrreldavat tervikpilti. Maailmas puudub endiselt prügiandmete standard - Eestis kogutud prügiandmed ei ole siiani olnud kuidagi võrreldavad Rumeenias või USAs kogutud andmetega. Kuni statistika ei ole lihtne ja arusaadav, ei jõua mõte kunagi inimeseni, kes muude maailmas toimuvate asjade kõrval tahab mõista ka keskkonnateemasid. Teadus on vahel liiga keeruline - ja kuni prügiandmed ei ole inimestele mõistetavad, ei kao ka prügipimedus.