Paastuaeg kui suhete korrastamine
Selle käsud, keelud ja lubatavused. Ideoloogilised aastakümned, lahus euroopalikust või ortodoksia kontekstis ka hommikumaisest kultuurivundamendist, on teinud Eestis oma töö. Keski või miski on saavutanud oma „suhtekorraldusliku” tulemuse: sõna „paast” all ei tohi mõelda muule kui pragmaatilisele toitumistavale.
Õigeusu kiriku ja õigeusu rahvaste, sealhulgas Eesti ortodoksia pärimus tunneb paljusid paastusid. Nende iseloom ja vaimne rangus võivad ehk erineda, ent kunagi ei kuhtu paastude tegelik sisu, mida vorm ainult toetab. Sisuks on hingekorrastus, väärtuste reastamine ja inimsuhete kalibreerimine.
Haiged ja inimsusvastased ideoloogiad on püüdnud kasutada kõiki mõjuvahendeid, saavutamaks lõhestatud ja korrastamata ilmavaatega inimmassi. Oma identiteeti mitte tundva inimmassiga on lihtne manipuleerida – sest too vajab tegelikult korrastatust, mida lõppeks pakub siis keegi, kes muudab kurikavalate suhtekorralduslike võtetega autoriteediks iseenda.
Kristluse kriitikud heidavad sama käitumismudelit ette kirikule, sest ei mõista kristluse manifesteeritavat inimisiksuse vabadust, mille üle ei saa sofistlikult targutada, vaid mis peab olema kogetav. Probleem, miks nood kriitikud kristlust ei mõista, seisneb selles, et neil ei ole empaatiavõimet tegemaks vahet valgustusaja diskursusest imbuva niinimetet humaanse inim-käsitluse ja maailmavaatelise inimkäsitluse vahel. Need kriitikud jäävad üldjuhul ainult protesti tasandile. Seetõttu on ka paastu mõistmine Eesti ühiskonnas vildakas.
Praegu kestev ja lõppema hakkav suur paast on kõige pikem paastuline aeg. 40 kalendripäeva järjest on suurepärane ajaühik, mida kasutada enesele nende küsimuste esitamiseks, mis on kunagi jäänud esitamata ja mis on nii vajalikud inimterviku ülesehituseks. On võimalik harmoniseerida inimeste pillutavatest ja heidutavatest eluseikadest tekkinud mäsu. Lahendada arusaamatud segadused või transformeerida need korrastatuseks edaspidises elus. Vigased inimsuhted hoolivusega liimida või teha rasked otsused mingeid suhteid enam mitte jätkata. Ka see on paastu tugi – anda julgust teha otsuseid, mida tuleb teha, ja mitte neid edasi lükata.
Paast nõuab inimeselt kõige raskemat: olla enda vastu absoluutselt aus ja väljendada seda ausust kõiges – nii iseenda väärtustega tegeledes kui ka teiste inimestega suheldes. Kusjuures ükski paast ei ole milleski lõplik ega anna alati lõplikke lahendusi. Sestap võib inimene aasta jooksul talle pakutavaid traditsioonilisi paastuaegu võrrelda redelipulkadega, mis aitavad teda üha suhete- ja sisehämarusest valguse poole. Kasutada kõiki paastuaegu või paastupäevi aastas selleks, et tegeleda elukestva õppega, otsekui oleks see postmodernne tööriist, millest kõneleb Eesti haridusministeerium...
Loodus annab olukorra
Paastu vahendid on esmalt muistsed, pärimuslikud ja teisalt mitmekülgsed. On erakordselt rumal arvata, et aguaegadel inimesed üksteise või iseenda passioone ei tundnud. Et tänapäevane, modernne inimene teab teaduse abil Homo sapiens’ist kõike. Inimene ei ole ontoloogiliselt muutunud. Olen hiljuti uinunud Enn Soosaarega selles aina päri. Seega maksab tähelepanelikult uurida, mida meie esivanemad on inimese käitumisest talletanud. Eestis on enamik sellest teada tänu vanade kirikute pärimusele, mis on elav.
Suure paastu aeg langeb boreaalses Eestis kevadtalvele. Pudulojused jäävad kinni, kanad ei mune. Loodus ise annab paastumiseks nii klimaatilise kui ka agrokulinaarse olukorra ning ahta avaneva kevadvalguse, mis süstib paastujale lootust ja annab jõudu edasi minna. Korras-tusetahe inimeste ja looduse suhetes taotleb üha loomulikkust ning annab selleks omakorda vahendid. Muuta ennast avatuks, looduslähedaseks ja inimesearmastajaks. Vabaneda inimeste vahel olevatest sellistest kaubanduslikest ehk võlaõiguslikest suhetest, kus tihti püütakse inimesi teenetelõksudesse, rünnates sellega nende süümet. Iga and või kingitus ei pea ilmtingimata olema vastuteene nõudeks. Vastuhakk omaenda kergele vastupanule. Suhete korrastamine. See on tegelik paastu sisu. Toidureeglistik peab seda alles pärast toetama.
