Paberraamatu peidus pool

Raamatu tuimast ettelugemisest ei piisa, tuleb koos lapsega teksti sisse minna.

Mulle jäi hiljuti silma Ameerika tuntud lasteraamatute autori Kate DiCamillo tõdemus: „Lugemist ei tohiks lapsele kunagi lasta paista kohustusena, mida iga laps peab niikuinii lõpuks õppima tegema. Raamatut peab serveerima lapsele kui väga erilist ja väärtuslikku kingitust.”

Aga kas me ikka oskame alati nõndaviisi toimida?

Nüüd, kui meie hulgast on lahkunud armastatud lastekirjanduse grand old lady Ellen Niit, on põhjust küsida, kuidas tema seda mitme põlve laste jaoks oskas ja suutis. Mismoodi tema tegi lapse oma lugude kaasautoriks ja tõmbas lapsed sealsesse maailma? Usun, et on palju neid, kellel kerkib sõnaga raamatuõhin lapsepõlvest silme ette „Suur maalritöö”, „Rongisõit”, „Krõlliraamat” või mõni teine Ellen Niidu lasteraamat, mille kaudu ta aitas meil saada paremaks endaks ja leida rõõmu.