PÄEVAREPLIIK | Valed ID-kaardi ümber. Meie kõigi huvides loodan, et seekord ei valetanud riik
Praegu on olukord lühidalt järgmine.
ID-kaarte tootva Gemalto Eesti esindaja, Trüb Baltic AS tegevdirektor Andreas Lehmann ütleb, et tema teavitas Eesti ametiasutusi ehk politsei- ja piirivalveametit (PPA) ning riigi infosüsteemide ametit (RIA) kaardi veast juba 15. juunil.
Kui see väide on tõene, on vale riigi esindajate kinnitus, et nad said turvariskist teada alles augusti lõpul ja seepärast ei suudetudki end tormiks paremini ette valmistada. Lehmanni kinnitusel oli tal sel teemal nii PPAs kohtumine kui ka hilisem telefonivestlus RIAga.
Seega pole ilmselt olemas (või pole avalikkus näinud) selgete kellaaegadega e-kirja ning võimalik on ka variant, millele viitavad Eesti riigiasutused: hoopis firma esindaja valetab ning on kõik õhust võtnud.
Ka sellisel juhul on tegemist äärmiselt tõsise süüdistusega. Isegi märksa hullemaga kui varasemad, et Gemalto otsustas mingil põhjusel teavitada Eesti riiki märksa hiljem kui suuri gigante nagu Microsoft. See tähendaks, et meie e-riigi maine üks alustalasid on osutunud petiseks. Kus teda veel usaldada ei saa?
Aga e-valimisi usaldasime?
Avalikkusele ja ID-kaardi kasutajatele on igal juhul valetatud. Ütleksin, et räigelt valetatud. Tegemist pole kaugeltki detailiga, kus üks kuu ette või taha oleks tagantjärele maksimaalselt aruteluteemaks tööprotsesside tõhustamiseks. Meenutagem, et kahtlusevari saatis ka e-valimisi, mis tuginevad väga suurel määral kodanike usaldusele oma riigi suhtes (kas me usaldaksime e-valimisi näiteks Venemaal?).
E-valimised toimusid ja küllap õigustatult. Ent olukorras, kus kas riik või kaartide tootja on valetanud, pole põhjust pimesi võtta kullana enam midagi, mis sealtpoolt tuleb.
Järjekordades oma aega raiskavad ning igapäevaelus vastu ootamatut seina jooksnud inimesed kannatavad niikuinii. Rääkimata sellest, kui suure usalduskrediidi kaotas riik sel hetkel, kui andis läbi mitmete ametkondade (maksuamet ja PRIA paari näitena) teada, et ehkki te digitaalallkirju enam anda ei pruugi saada, ei tehta teile enda kohustustes mingeid järeleandmisi.
Üldse oleks sertifikaatide ootamatut sulgemist küllap võinud vältida, kui vastab tõele, et tegelikult teati kõigest juba poolteist kuud varem.
On veel tegelikult ka kolmas võimalus. Ohust kuuldi, aga ei kuulatud. Siis pole usalduse tõstmiseks muud teed, kui kurdid ametnikud eesotsas ministriga (ja võib-olla peaministriga) sinna tööle saata, kus nende terviserike teistele ohtu ei kujuta. Või kumba te eelistate - riiki, kes valetab või riiki, kellel on ükskõik? Või riiki, kes tugineb valetavatele partneritele?
Pean tunnistama, et eelistaksin meelerahu huvides kaht viimast varianti. Esimene kutsuks üles revolutsioonile.
