Paindlikum vanemahüvitus: milleks peatuda poolel teel?
Tegelikult tahavad päris paljud emad lastega kodus olemise kõrvalt osakoormusega tööl käia, mitmed teeksid osaajaga tööd isegi pikemalt, et olla lapse või laste jaoks rohkem olemas. Kindlasti on ka neid, kellele ei sobi selline pere- ja tööelu ühitamine kohe üldse ja seega ollakse rahulikult 1,5 aastat kodus. Inimesed ongi erinevad ning riigi poolt loodud süsteemid peaksid seega olema võimalikult paindlikud.
Olles juhtinud pikka aega peamiselt naistest koosnenud kollektiivi tervishoiu kõrgkoolis, väidan et 90 protsenti emaks saanutest kasutas kõrgkooli pakutud võimalust naasta soovi korral peaaegu kohe peale lapse sündi tööle osakoormusega. Üks isa kasutas võimalust olla isapuhkusel, aga mehi oligi meil vähe. Üldiselt sündis meil vähemalt viis last aastas ning lisaks töötas kõrgkoolis mitmeid paljulapselisi pereemasid, kel on kodus kasvamas neli-viis last. Kuna kõik tundsid hästi kõrgkooli töökorraldust ja võimalusi, siis pidas enamus mõistlikuks oma töötamist ja puhkamist pikemalt planeerida. Üheskoos kaaluti nii organisatsiooni kui ka inimeste vajadusi ja leiti sobilikud lahendused.
Kolm aastat eemalolekut võrdub taandarenguga
Probleeme muidugi tekkis. Näiteks oli vahel emal valmisolek mõni kõrgkoolile vajalik asi ära teha, kuid kõrgkool ei saanud teda rakendada, sest palka maksta ju ei saanud. Lisaks tekkisid küsimused osakoormuse rakendamisel, kui "töötasu hakkas ületama nö lubatud summat". Tööandja peab ju pakkuma samalaadse töö tegijale võrdväärset töötasu, seega pole ka eetiline osakoormusega töötava ema töötasu vähendada, võrreldes samaväärse töötegijatega. Samas peavad emapalka saavad emad tülikaks asjaajamist ning mõttetuks ka raha vähenemist emapalgast. Seega, alati ei saanud emad alati täpselt seda, mida nad tahtsid ja kõrgkool omakorda pidi palju enam vaeva nägema ning ka rahaliselt investeerima, et täita tühjaks jäävat kohta vajaliku spetsialistiga. Mida spetsiifilisema valdkonna spetsialistiga on tegu, seda raskem on ka leida võrdväärset asendajat.
Tööandja vaatevinklist on ebanormaalne paarinädalase etteteatamisega korduvalt tööd ümber korraldada, mida tänane seadus peresõbralikult lubab. Austus ning mõistlik asjaajamine toimivad hästi, vaid mõlemapoolselt. Ideaalis võiks koos puhkuseplaanidega teha ka lapsehoolduspuhkuse ja osalise tööaja plaanid aastaks ette. Loomulikult tuleb ette ootamatusi ning elu teeb korrektiive, kuid vastastikused kokkulepped annavad mõlemale osapoolele kindlustunde. Etteteatamistähtaja pikendamine annab sõnumi, et elada tuleb tulevikku vaatavalt.
Emana arvan, et kollektiiviga suhete säilitamine sh teiste täiskasvanutega oma valdkonnas suhtlemine aitab eriala arengu juures viibides "kätt pulsil hoida". Mõnes valdkonnas on see pädevuse säilitamiseks suisa hädavajalik. Tervishoiu - ja haridusvallas võrdub kolm aastat eemalolekut juba taandarenguga, mille korvamiseks peab tööandja korraldama spetsiaalse koolituse, vahel suisa ümberõppe. Nii on ka pikka vahet pidanud tööle tulijal raske. Üleminek on järsk ja õppida tuleb lühikese aja jooksul intensiivselt.
Reaalselt võidaks sellest mõlemad osapooled, kui ema töötaks näiteks lapse aastaseks saamiseni veerand kohaga, lapse teisel eluaastal poole kohaga ning kolmandal juba kolmveerand koormusega. Jääksid ära ka üle “normaalse aja” lasteaias olevad lapsed, kellele pikk lahusolek emast võib mõjuda häirivalt. Nii jääb ära ema professionaalsuse kaotus ning koduseinte vahele surutuse tunne, ehk säästaksime mõne noore isegi rasedusjärgsest depressioonist.
Et mõlemad vanemad saaksid jagada lapsekasvatamise rõõme
Eriti ei taha ma nõustuda ka väitega, et ema peab just seetõttu kodus olema, et laps saaks rinnapiima. Isegi paar tundi koos lapsega kodust eemal viibimist lõpeb ikka sellega et rinnapiim on kaasas ja last on vaja sööta väljaspool kodu. Väikelinnades jõuab töölt läbi lipata ja selleks ajaks ka koju tagasi, kui lapsel on söögiaeg käes. Mõistlikud tööandjad on ammu loonud võimaluse töökohal last toita ja imetada, isegi samal ajal pikutada ja mähkida. Kõige tublimad tööandjad on võimalikuks teinud ka kodus töötamise. Nii võib veerandi, kuni isegi poole kohaga töötades olla vajalik kodust eemal viibida vaid mõned tunnid nädalas.
Ehk tahavad ka isad lastega rohkem kodus olla, kui neile pakutaks kombineeritud variandina lapsehoolduspuhkuse jagamist emaga kahepeale. Miks mitte lasta mõlemal vanemal töötada lapse esimesel eluaastal poole kohaga ja olla samaaegselt poole kohaga lapsehoolduspuhkusel? Mõelge, kui tore see oleks kui hommikul läheb üks tööle ja peale lõunat teine, mõlemad vanemad oleksid "värsked" nii lapsega tegelemiseks kui ka tööle panustamiseks.
Igal juhul - perekond peab saama ise otsustada. Variante otsustamiseks peaks kindlasti olema rohkem kui kaks. Oleks suurepärane, kui ema ja isa saaksid mõlemad osakoormusega töötada, jagades koos lapsekasvatamise rõõme ja muresid. Vahel on emal vaja konkreetset põhjust kodust välja saada ning isal konkreetset põhjust oma töökoormust vähendada.
