Paldiski hüsteeria
Minu ees on tüse patakas ajaleheväljalõikeid, osa eesti keeles, enamik pärit Moskva ja Tallinna venekeelsetest väljaannetest.
Kõik need puudutavad seda kahetsusväärset vahejuhtumit Paldiskis 23. juuli hilisõhtul, kui linnas mürgeldas paarikümne pealine rahuvalvajate jõuk.
Nagu hiljem selgunud, oli tegemist – vähemasti osaliselt – omakohtuga, mille kutsus esile kohalike venelaste ülbitsemine. Nimetatud asjaolu ei saa sellegipoolest süüd kergendavana käsitada. Otse vastupidi: kuna tuleoht sinna endisesse nõukogude sõjaväelinna jäänud venekeelsete ja seal nüüd paiknevate eesti väeosade vahel oli aimatav, tuleb vajakajäämisi palgasõdurite järelevalves ning enesedistsipliinis kahekordselt taunida.
Süüdlased on karistatud ja loodetavasti suudetakse tsiviil- ning militaarkorravalve Paldiskis viia tasemele, mis välistab uusi provokatsioone ning kambakaid. Nii et võime kergendatult hingata ja loole joone alla tõmmata? Või tuleks siit midagi õppida?
PALDISKI KUI KOSOVO. Paks ümbrik mitme nädala tagust sündmust kirjeldavate, seletavate, tõlgendavate väljalõigetega paneb mõtlema. Tõsi, kui maailmas ringi vaatame ja näeme, missuguseid laibahunnikuid on tekitanud vastastikku mitte mõista tahtmised eri kogukodade vahel Lähis-Idas, Makedoonias või Põhja-Iirimaal, siis Paldiski nolkide kisma paari äratõmmatud plika, varastatud mobiiltelefoni, ärritavate laulusõnade või tont teab mille pärast on ju oma mõne verise nina ning järgmise päeva sinikatega naeruväärselt tühine.
Loen ega suuda ära imestada, mis sõnu kasutavad vene lehed, eriti väljaspool Eestit ilmunud: “kristallöö”, “tavaline faism”, “natsionalistliku värvinguga märatsemine”, “ekstremism rahvuslikul pinnal”, “linnaelanike massiline läbipeksmine”, “pogromm Paldiskis”, “tõeline komaar”, “etniline puhastus”, “etniline karistusoperatsioon”, “eesti keele õpetamise stimuleerimine mittepõlisrahvale”, “integratsioon sõdurisaabaste abil”.
On ammust teada, et ajakirjanikud armastavad löövat teksti. Aga samas tonaalsuses (või keskmisest leheloost isegi räigemas) on välja peetud ka Venemaa välisministeeriumi ametliku esindaja Aleksandr Jakovenko avaldus: “sügav nördimus”, “mitte-eestlaste sihikindel peksmine”, “pogromm baaris”, “faistlikult möllavad löömamehed”, “rassistliku iseloomuga ütlused”.
Miks nii ülepaisutatud reageeringud, võiksime naiivselt küsida. Jakovenko annab ise vastuse: “Nagu näitas nimetatud vahejuhtum, on Tallinna ja mitme tema Lääne-Euroopa partneri aktiivselt levitatud avaldused edukast integratsiooniprotsessist Eesti ühiskonnas veel väga kaugel reaalsusest.” Ja: “Rohkem kui enneaegne on rääkida sellest, et võiks kahandada rahvussuhetega tegelevate organisatsioonide tähelepanu taset etniliste probleemide vastu sellel maal ja lõpetada monitooringuline tegevus kohapeal.” Lisaks teab Vremja MN ajakirjanik, et Venemaa välisminister Igor Ivanov on “juba juhtinud rea Euroopa kolleegide tähelepanu Paldiski sündmustele.”
TAASTAVAD SENJÖÖRIÕIGUST. Kus kivi all vähid peidus, pole raske arvata. Mõjukad ringkonnad Moskvas ei ole ikka veel leppinud Baltikumi “kaotamisega”. Eesti, Läti ja Leedu täisliikmelisus Euroopa Liidus, veel enam NATO-s lõhuks lõplikult lähivälismaa kontseptsiooni ehk lootuse, et Venemaa suudab taastada senjööriõiguse kunagiste Balti vasallide üle. Pribaltija pagemist Läände tuleb iga vahendi või ettekäändega tõkestada.
Idanaabri tegutsemisloogika on tihtipeale väga lihtne. Kui saab Paldiski-laadsete näidete abil Euroopa otsustajatele sisendada, et Eesti integratsioonipoliitika on ebaõnnestunud, jäävad sügisel lahkuma pidanud OSCE vaatlejad Eestisse edasi. Ja kes seal Läänes tahab partneriks väikeriiki, kus asjad sedavõrd liga-loga, et meid on tarvis jätkuvalt monitoorida? Ei pruugi Delfi oraakel olla. Moskva ei jäta enne NATO ja EL-i laienemise lõppotsust ühegi Eesti-Läti-Leedu tegeliku või väljamõeldud äparduse peale lokku löömast.
Aga eestikeelsed lehed? Neiski võttis võimust, eriti esimestel nädalatel, omamoodi hüsteeria. Asi on untsus. Miljonid kroonid on kulutatud riigikeele õpetamiseks ja eestlaste ning venelaste lähendamiseks – kus on Paldiskis need toredad, kes klantsplakatitel naeratavad? Argipäev on teine: Eesti sõdurid peksavad vene naisi.
Kordan: Paldiski tramburaile ei ole õigustust. Samas küsin vastu: kas tõesti on keegi kunagi uskunud, et integratsioon riigis, kus muulased (enamik esimese või teise põlve uustulnukad) moodustavad ühe kolmandiku elanikkonnast ja põlisrahva mitmed arusaamad kodaniku õigustest ning omariikluse mõttest erinevad mujalt saabunute omast, saab olema tõrgeteta liikumine ülla eesmärgi poole? Tagasilöögid on siin vältimatud, kuuluvad protsessi juurde. Ja kas tõesti arvab keegi, et mõnikümmend mürgeldajat teevad tühjaks nende kümnete ja sadade tuhandete püüdlused, kes tõsimeeli otsivad ning soovivad modus vivendi`t kahele kogukonnale?
Üks asi veel. Alalhoiuinstinkt nõuab geopoliitiliselt tundlikus piirkonnas asuva väikeriigi kaitse- ning välispoliitilist konsensust valitsusliidu ja opositsiooni vahel. Erakondade seinast seina üksmeelt ning koostööd vajab ka integratsioonipoliitika. Kahjuks on vastasleer Paldiski järelpesusse kummutanud kamaluga põhimõttelagedaid parastusi. Teadmiseks opositsioonilistele eestlastele ja venelastele. Vastik on mis tahes katse lõigata erikeelsete ühiselu raskustest sisepoliitilist profiiti.
