"Palju pappi ja ruttu!" riigilt nõuda ei saa

Keskerakonnaga on aegade jooksul ikka juhtunud, et nad esitavad seaduseelnõu, mis on samasugusel kujul kellegi teise poolt juba Riigikogu menetlusse esitatud. Eks ideed ole defitsiitsed asjad. Kuna aga selline teguviis toob au kõrval kaasa ka piinlikkust, siis on nad selles Riigikogus oma taktikat pisut muutnud. Nüüd on nad esitanud järjest eelnõusid, mille ideed on näpatud eelmiselt koosseisult või kolmikliidu koalitsioonileppest.

Sellest poleks ju lugu, kui kõike ei nõutaks korraga, seadmata piiranguid südametunnistuse, ideoloogia ega kaine mõistuse pinnalt. Valitsuse kava alandada mootorsõiduki aktsiisi sünnitas kiiresti Keskerakonna vastava eelnõu, niipea kui koalitsiooni oma ajakirjanduses täpsemalt kirjeldatud sai. Iseäranis liigutav oli aga, kui mõnepäevase vahega pakuti tulumaksuvaba miinimumi tõstmist, tulumaksuvaba miinimumi sidumist laste arvuga ning lastetoetuste tõstmist – kõik need on sammud, mida valitsuskoalitsioon lubab astuda nelja aasta jooksul.

On kaks olulisemat asja, milles praegune valitsus eelmisest ja selle toetajast Keskerakonnast erineda tahab. Need on riigi võimaluste suurendamine majandusarengu abil ning raha lugemise oskus. Päris selge on, et kõike head ei saa riigilt loota korraga. Valitsuskoalitsioon ajastab need asjad omal valikul. Saladus ei tohiks olla seegi, et praegusel koalitsioonil on lähiajal tegemist hoopis teiselaadse probleemiga – selleks on 1999. aasta ülepaisutatud eelarve, mille heakskiitmise vastu praegune koalitsioon sõ-dis, mis aga Keskerakonna häältega siiski vastu võeti.

Ka tulumaksureform, loobumine tulude ettevõtte tasandil maksustamisest, on opositsioonile hästi teada koorem eelarvele.

Tulumaksuvaba miinimumi viivitamatut tõstmist nõudev uuskeskerakondlane Olev Raju (EPL 14.4.) ei reeda küll millegagi, et omab akadeemilist tiitlit. Sedavõrd vabalt armastab ta faktidega zhongleerida. Tulumaksuvaba miinimumi tõstmiseks ei olevat mingeid sisulisi vastuväiteid, küll aga vägevaid pooltargumente. Rõhutame veel kord, et maksuvaba miinimum on olemuselt eelarvet algatava valitsuse vastutus ja see otsustatakse omal ajal, mitte opositsiooni suval.

Eelmise valitsuse ja ametiühingute maksuvaba miinimumi tõstmise alase kokkuleppe kaitsmine on vähemasti Raju sulest kohatu. Leppisime temaga eelmise Riigikogu rahanduskomisjoni juhtidena puht mõistuse pinnalt kokku, et toonase valitsuse valimis-eelne miin järgmisele tuleb aegsasti kahjutuks teha. Ei saa tõsta maksuvaba miinimumi, kui seda eelarves ei kajastata.

Kolleeg Raju lootis, et uue valitsuse teeb Keskerakond, kuhu ta siis ka ise astus, ning siis saab alustada manipulatsioone tulumaksu astmetega, millele värskelt kehtestatud miinimum ette jääb. Mina uskusin kolmikliidu edusse ning teadvustasin seda valulikumalt praeguseks tõeks saanud eelarveprobleeme, ning et meie kindel soov, maksuvaba miinimumi tõstmine, peab toimuma vastavalt majanduslikele või-malustele järk-järgult. Nii sai kirja ka koalitsioonilepingusse.

Palju pappi, nagu seda nüüd kiiresti nõuab Keskerakond, näeks välja järgmine: tulumaksuvaba miinimumi tõus – üle 500 miljoni krooni aastas; lastetoetuste tõstmine – ümmarguselt 500 miljonit; tulumaksuvaba miinimumi sidumine laste arvuga, juhul kui seda teha Keskerakonna viivitamatult nõutava miinimumi juures – kuni 800 miljonit. Lisame praeguse valusa eel-arvepuudujäägi, aktsiiside kavandatava alandamise ja käivitatud tulumaksureformi ning tulemuseks oleks eelarve, mis ei võimalda ellu viia enam ühtki koalitsioonileppe kohast kulutust.