„Palun kustutage see ära”
See otsus rõõmustab vaba ajakirjandust ja paljusid tundliku ühiskondliku närviga inimesi. Miks?
Ajakirjandusvabadust kaitsevad nii põhiseadus kui ka Euroopa inimõiguste konventsioon. Nagu teame, on traditsiooniline paberajaleht tänapäeval vaid üks mitmest info saamise võimalusest. Infoajastul on ajakirjandus üha internetikesksem ja seetõttu on paljudel paberlehtedel ka oma veebiväljaanded. Kuid interneti tulek tähendab nii meediale kui ka allikatele ka palju uusi küsimusi.
Kui enne internetiajastut võis ebameeldiva ajaleheartikli puhul loota, et mõne aja pärast on see leht leidnud tee prügikasti ja tõenäoliselt ka enamikul inimestel unustatud, siis praegused internetikeskkonnad säilitavad juba ilmunud infokandjaid kui tahes kaua.
Ehkki andmekaitse inspektsiooni, Sirje Kingsepa ja Eesti Päevalehe kohtuvaidlust on juba mitmel korral meedias käsitletud (nt Mart Raudsaar „Ajalehelood ei ole kliendiandmebaas”, EPL 18.06.09 ja Sirje Kingsepp „Kas uudishimu on sõnavabadus?”, EPL 30.06.09), meenutaksin siiski lugeja mälu värskendamiseks vaidluse faktoloogiat.
Delete-nupp – see on imelihtne
Kõik sai alguse sellest, kui Eesti Päevalehe ajakirjanik võttis 2004. aastal ühendust tollase Vasakpartei juhi Sirje Kingsepaga, et kirjutada naisest persoonilugu. Proua Kingsepp sai meeleldi ajakirjanikuga kokku ja rääkis lahkelt nii oma elust kui ka vaadetest. Kogutud materjalist sündis lugu, mis ilmus juba pea kuus aastat tagasi. Aeg läks edasi ja aastal 2008 kirjutas Sirje Kingsepp Eesti Päevalehele e-kirja, milles palus nimetatud artikli ajalehe internetiväljaandest eemaldada. Sest neli aastat pärast artikli ilmumist ei soovinud proua Kingsepp, et tema isikuandmed oleksid laialt kättesaadavad. Kui Eesti Päevaleht keeldus kõnealust artiklit kustutamast, algas lehe jaoks nüüdseks õnnelikult lõppenud vaidlus.
Kahtlemata võib tekkida küsimus, miks ei oleks Eesti Päevaleht võinud toona Kingsepa soovile vastu tulla ja vajutada lihtsalt delete-nuppu – selle asemel, et järgmised kaks aastat kohtuuksi kulutada.
Keeldumise põhjus oli lihtne: see vaidlus ei puudutanud üksnes konkreetset üksikjuhtumit. Ajakirjanduse jaoks oli tegemist põhimõttelise küsimusega. Kas õiguspäraselt loodud ja ajakirjanduslikku eesmärki kandva meediateksti säilimine sõltub tõesti vaid üksikisiku suvast ning isikuandmete kaitse üle järelevalvet tegeva ametniku meelevallast?
Niisiis otsustas Eesti Päevaleht artikli kustutamisest keelduda. Seepeale pöördus Sirje Kingsepp andmekaitse inspektsiooni poole. Ametkond tegi Eesti Päevalehele ettekirjutuse, kus nõudis ajalehelt proua Kingseppa puudutava artikli avalikustamise lõpetamist. Millega andmekaitsjad seda põhjendasid? Põhiargument oli lihtne: andmesubjektil (käes-oleval juhul siis Sirje Kingsepal) on igal ajal õigus nõuda oma isikuandmete töötlemise (käesoleval juhul Eesti Päevalehe internetiväljaandes avaldamise) lõpetamist. Kui Eesti Päevaleht kaebas asja kohtusse, siis Harju maakohus jättis andmekaitse inspektsiooni ettekirjutuse jõusse, põhjendades seda muu hulgas sellega, et proua Kingsepp ei ole enam avaliku elu tegelane. Ja mööndes seega, et vaidlusaluse artikli ilmumise ajal ta seda oli.
Mida võinuks kaasa tuua see, kui andmekaitse inspektsiooni ja Harju maakohtu tõlgendus oleks jõusse jäänud? Mõju võinuks olla ettearvamatu. Kujutlegem näiteks olukorda, kus Eesti peaminister – kes on aastaid olnud ministri ja erakonna esimehena avaliku elu tegelane – loobub poliitiku tööst. Kas temagi võiks siis öelda, et kuna ta on avalikust elust ja arvamusliidri positsioonilt taandunud, siis peaksid ajakirjandusväljaanded ekspeaministri nõudmisel kustutama internetist teda puudutavad artiklid?
Igaühe tsensuur
Kui lähtuda tõlgendusest, mille andmekaitse inspektsioon andis Sirje Kingsepa juhtumi puhul isikukaitse andmete seadusele, siis jah. Isikuandmete kaitse seaduse kohaselt on isikuandmed mis tahes andmed tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta, sõltumata sellest, millisel kujul või millises vormis need andmed on – seega piisab selleks, et öelda „artikkel sisaldab isikuandmeid”, pelgalt pildist või nimest artiklis. Nii et sama loogikat järgides töötaks varsti ajakirjandusväljaannetes ajakirjanike asemel kustutajad, kes täidaksid isikute soove ja kustutaksid isikuandmeid? Kõlab nagu halb nali.
Kuigi Eesti põhiseadus ütleb, et tsensuuri ei ole, annaks selline tõlgendus igale üksikisikule, keda ühel või teisel põhjusel meedias kajastatakse, võimaluse ajakirjandust oma isikuandmete avaldamise osas tsenseerida. On see vaba ajakirjandus? Kindlasti mitte.
Kui Eesti Päevaleht kaebas Harju maakohtu otsuse edasi ringkonnakohtusse, siis tsiteeris ringkonnakohus oma otsuses Euroopa inimõiguste kohtu lahendit, mille kohaselt on ajakirjanduse esmane ülesanne olla ühiskonnas toimuva suhtes valvel ning olulist ja tähtsat adekvaatselt ja operatiivselt kajastada. Teisene ülesanne on kajastatu säilitamine interneti arhiivides. Lihtsustatult tähendab see seda, et kui meedia on isikuandmed avalikustanud seaduslikult (eeldusel, et avalikustamine on toimunud ülekaaluka avaliku huvi olemasolul, et avaldamisel peetakse kinni ajakirjanduseetika põhimõtetest ning et avaldamine ei kahjusta ülemääraselt isiku õigusi), ei sõltu meediakajastuse edasine kättesaadavus üksikisiku suvast.
Leian, et selline otsus on igati mõistlik. Vastasel juhul võiks ühel heal päeval mõnel algatus-võimelisel kodanikul tulla idee nõuda oma isikuandmete kustutamist näiteks raamatukogudes olevatest arhiividest. Või koguni raamatutest?
Loodan, et see otsus mõjub kainestavalt ka isikute soovile saavutada nn kuulsust tõsieluseriaalides või tabloidajakirjanduses, sest kui ühel hetkel otsustad olla avaliku elu tegelane (näiteks Baari-Sirje), siis edaspidi ei saa nõuda selle teadmise kustutamist kaasinimeste teadvusest ega õnneks ka ajakirjandusväljaannetest.
