Paneme soomlase kiituseks ausamba püsti
Ma ei räägi sugugi meie majanduse praegusest olulisest toetamisest igal aastal kahe miljoni turistiga, kellest igaüks jätab Eestisse 150 eurot. Meenutagem alustuseks Elias Lönnroti „Kalevala”-toimetamisi, mis innustasid Faehlmanni ja Kreutzwaldi „Kalevipoja”-ponnistusi. Ka meie eepose esma-trükk sai kaante vahele Soomes. Just Soomes õppis tantsuema Anna Raudkats selgeks rahvatantsude üleskirjutamise, milleta meil poleks hulka oma folkloorivaramust. Ja meenutagem soome vabatahtlikke Vabadus-sõjas, kui rääkida kaugemast ajaloost. Lähemas ajaloos president Urho Kaleva Kekkoneni kuulus Tartu aulakõne, mis andis okupatsiooni kiuste tervele põlvkonnale haritlastele isamaalise tegutsemise ajendi. Ja Kekkoneni poolt Helsingi–Tallinna vahel liikuma pandud laev, mis tõi müüri taha vaba maailma saadikuid, mõt-teid, hingust. Rääkimata heliplaatidest, raamatutest, ajakirjadest ning vahetevahel end inimesena tunda võimaldanud Soome kohvi või sukkpükste pakist. Põhja-Eestis näha olnud Soome televisioon samal ajal esiteks haris, kuidas peaks elama tavaline vaba inimene. Teiseks andis see Eestile hea stardipositsiooni impeeriumi ikkest vabanemiseks. Sugugi vähetähtis pole ka rahvast bussidega Lõuna-Eestist põhja poole toonud „Emmanuelle” näitamine Soome televisioonis. Võib-olla nii mõnigi õppis just sellest filmist, kuidas deseksualiseeritud impeeriumis oma partnerile suuremat rõõmu valmistada ja end sovetihämas paremini tunda.
Sajamargase sokutajad
Ja need kümned tuhanded lihtsad soomlased, kes võtsid vastu oma esimesi välisreise tegevaid eestlasi ja sokutasid neile taskusse sõbraliku sajamargase, et naaber end Soomes suisa kerjusena ei tunneks. Või lihtsalt ostsid temalt ära kaasatoodud viinapudelid, andes sellega hoogu uuema aja sõbrakaubandusele. Ja ärgem unustagem praegust Soomet, kus on enesele töö- ja kodupaiga leidnud need kümned tuhanded Eestimaa inimesed, keda mingil hetkel enam Eestis vaja ei olnud. Kõigest sellest rääkisin paari nädala eest Soome lahel laevas omakandimehe, kuulsa omavalitsustegelase Ain Tiivasega. Rääkisime oma siirast tänumeelest, kuni tema suust poetus sõna ausammas ja minult tunnustav hüüatus. „Tõesti! Just!” hüüdsin ma siis ja hüüan ka nüüd, nähes juba vaimusilmas Tallinna sadamaterminali ees kena pronksist Pekkat uudistavalt vanalinna poole vaatamas, päristuristide kallistusi ja välklampide sähvatusi nautimas. Kas teeme ära? 1 PS. Teades, milline pinge ja punnitamine Tallinnas ausammaste pärast käib, olen veendunud, et kui pealinnas asjast asja ei saa, siis Rakvere keskväljakul, seal, kus lihakombinaati ehitanud soomlased kunagi taksot ootasid, on piisavalt ruumi. Ja linnavalitsuse jaoks, kes ei löönud risti ette isegi punklaulupeo eel, on ühe tänusoomlase püstipanek üsnagi lihtne ja loogiline samm.
