Link kopeeritud!

Pantvangidraama õnnelik lõpp

 (1)

Pantvangidraama õnnelik lõpp
----

Täpsem analüüs ootab veel oma aega, praegu on selleks liiga palju ebaselgeid asjaolusid ja lahtisi otsi.

Võib aga kindlalt väita, et õnnelik lõpp ei olnud juhuslik, selle taga on nii Eesti kui ka mitme teise riigi (välisminister Paet nimetas eraldi Liibanoni, Prantsusmaad, Saksamaad ja Türgit) jõupingutused. Oluline aspekt on ka Eesti riigi rahvusvaheline prestiiž, arvatavasti ei osanud röövijad arvestada nii mastaapsete ja efektiivsete otsimisoperatsioonidega. Kuigi nii mõnigi euroskeptik on väitnud, et mingit kasu me sellest euroliidust ja NATO-st ei saa, siis Eesti jalgratturite vabastamine on argument, mis kindlasti kaalub sellised targutused üle.

Siiski võib mingeid osutusi teha juba praegu. Ilmselt ei eksi need, kes väidavad, et Eesti jalgratturite pantvangistamine (mis iseenesest oli tehtud professionaalselt) oli seotud valearvestusega ja pantvangistajad ei teadnud ise ka täpselt, mida eestlastega peale hakata. Grupeeringust Harakat al-Nahda wal-Islah (Taassünni ja Reformi Liikumine) ei ole midagi teada, kuid tõenäoliselt on tegu sunnimuslimitega. Rühmituse väidetav juht Wael Abbas (mitte segi ajada samanimelise tuntud Egiptuse ajakirjanikuga), kelle isa ja venna arreteerisid Liibanoni võimud juba kriisi alguses, on sunnifundamentalist.

Seda on oluline märkida, sest nii mõnigi on seostanud röövi Iraani- ja Süüria-meelse Hizbollah’ga. Samal ajal on terrorivõrgustikud Liibanonis omavahel nii läbi põimunud, et ideoloogiliselt täiesti erinevate rühmituste koostöö ei ole võimatu, mida illustreerib hästi Nõukogude pantvangide lugu 1985. aastast.

Samal teemal:

Uskumatud süžeed

Paar sõna pantvangistamisest kui institutsioonist. Seda on tundnud enamik rahvaid ja riike ning 1949. aastani, mil see Genfi konventsiooniga keelustati, oli pantvangistamine levinud ja legitiimne tava, mida harrastasid mitte niivõrd terrorirühmitused, kuivõrd sõdivad riigid. Veelgi enam, muistses ja ka keskaegses maailmas oli pantvangide institutsiooni eesmärk sõdade ennetamine.

Loe veel

Oleme harjunud, et pantvange võtavad terroristid ja vangistatakse n-ö vaenlasi või juhuslikke ettesattunuid. Kuid tihti langevad selle teo ohvriks ka sõbralike jõudude esindajad. Ilmekas näide on Nõukogude pantvangide lugu. 30. septembril 1985 rööviti kahes eraldi episoodis neli Nõukogude saatkonna töötajat (hiljem selgus, et neist kaks olid KGB ohvitserid). Sarnaselt eestlastest jalgratturitega paigutati nad valgesse Mercedese pisibussi. Saatkonna töötajad osutasid vastupanu ja üks neist sai haavata.

See oli aeg, mil Liibanoni kodusõja käigus toimusid ägedad lahingud Palestiina ja Süüria vägede vahel ning Süüria väed ründasid palestiinlaste laagreid Põhja-Liibanonis. Süüria president Hafez al-Assad kavatses Yasser Arafati enda ja tema juhitud liikumise füüsiliselt likvideerida. Pantvangistajad nõudsid, et Nõukogude Liit sekkuks sellesse konflikti poliitiliselt ja sõjaliselt palestiinlaste poolel.

Siin oli mitu pikantset asjaolu. Esiteks olid nii Hafez al-Assad kui ka Yasser Arafat suured Nõukogude Liidu sõbrad ja tähtsaimad liitlased Lähis-Idas. Teiseks oli pantvangistajaks Hizbollah, mis kõigi hinnangute järgi pidi väljendama pigem Süüria kui palestiinlaste huve. Aga veel huvitavamaks muutis loo asjaolu, et operatsiooni otsesed täideviijad olid Yasser Arafati endised ihukaitsjad. Et oma sõnadele kaalu lisada, lasid terroristid ühe pantvangi maha.

Järgnenud sündmuste kohta on vähemalt kolm eri versiooni. Ühe neist esitas televisioonis möödunud kümnendi algul KGB eriüksuse Alfa veteranide esimees Sergei Gontšarov, kelle jutu järgi tegi selle, et tegu on Hizbollah’ga, kindlaks Liibanoni Kommunistlik Partei.

Teise versiooni esitas KGB Liibanoni-resident Juri Perfiljev. Tema andmeil mingit pea maharaiumist ei toimunud ja Alfa üldse operatsioonis ei osalenud. Kaks pantvangistajast terroristi said surma Liibanoni kodusõja käigus täiesti sõltumatus vahejuhtumis. ”

Vähem dramaatilise versiooni esitas ajakirjanik Konstantin Kapitonov. Tema arusaam sarnanes rohkem Perfiljevi omaga: nagu too, ei rääkinud temagi Liibanoni kompartei abist, vaid Walid Jumblatti juhitud druusi sotsialistidest. .

Terrorimaailm pakub mõnigi kord süžeid, mille kõrval kahvatuvad nii krimikirjanike kui ka vandenõuteoreetikute teosed.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare