Pärast Nemtsovi-suguste hävitamist jääb võim üksnes mõrtsukatele

Tapetud opositsionäär Boriss Nemtsov käitus Venemaal ühena viimastest ehtsa poliitikuna.

Kajastasime üheskoos* linnapea valimisi Sotšis. Oli 2009. aasta, Medvedevi nn sula tipp. Tiivad laiali sirutanud Kremli „suveräänne demokraatia” tundis end piisavalt kindlana, et lubada kandideerida ka Boriss Nemtsovil. Valimispäeval saabuski ta rühma ajakirjanike saatel inspekteerima üht jaoskonda ja kuulutas kohe uksel valjuhäälselt: „Noh, kuidas? Töötame? Võltsime?” Nemtsov läks laua taga istuvate komisjoniliikmete juurde ja kinkis neile oma vastupandamatu naeratuse. Meie kaamera salvestas kogemata taustahelina ühe daami õhkamise: „Poleks ma komisjoni liige, annaksin end talle…”

Muidugi tehti viimaks „nagu alati”. Kuid Nemtsov ei tahtnudki niivõrd võita kui näidata, et Kremli võimule võib olla ka palju tõsiseltvõetavam alternatiiv. Mitte ilmtingimata tema ise, aga avalik poliitik, kes pole kulisside tagant määratud tšinovnik. Võib tunduda, et Venemaal suri avaliku poliitiku amet juba ammu välja, kusjuures palju enne Boriss Jefimovitši. Mida teeb oma töö ebavajalikkust adunud inimene? Ta valib endale kas teise töö või läheb pensionile. Kuid Nemtsov polnud üks neist, kes käed üles tõstab. Ta püüdis põikpäiselt veenda oma riiki selles, et selline amet on ikkagi veel vajalik.