Kristlaste palves on sõnad: „meie igapäevast leiba anna meile tänapäev” (s.t täna). Selles palves peegeldub maailm nagu kastetilgas. „Leiva” alla võib mahutada Lutheri katekismuse kombel kõik, mida süda ihaldab. Ent „leib” tähendab siiski hingepidet: anna tänaseks päevaks hädavajalik.

Inimesel puuduvad liigsöömist piiravad instinktid. Piirata saaks miski, mis on veel tugevam. Miks suudavad mõned naised figuuri hoida? Sest seks on tugevam tung ja taltsutab söömise naudingut. Sama rolli täitis soov saada õndsaks. Paraku, religioonid on muutunud halastavaks ega nõua taevasse pääsemiseks ihulikku pingutust. Isegi katoliku kirik ootab paastumist vaid suurel reedel.

Kurvem kui kerjus

Vastlapäev (sks Fastnacht) tuleb samast tüvest mis paastuma (sks fasten). Romaani maades vastab sellele karneval (it carnevale < ld carne-levamen, „lihaheit”), sest paastuajal loobuti nii lihast kui ka lõbust. See neljakümnepäevane aeg sai otsa „lihavõtte-pühadega”, mis võisid muidugi siis muutuda üsna ohjeldamatuks prassimiseks (< vn prazdnik).

Kultuuriantropoloogi silmis kuulub rõõm, pidu ja ühissöömine kokku. Prantsuse sotsioloog Jean Baudrillard kirjeldab oma Ameerika muljetes sealset üksildust. Teda rabas sellise inimese üksildus, kes valmistab endale müürijupil, autokapotil või võre ääres avalikult einet, üksinda. „Seda näeb siin kõikjal, see on maailma kõige kurvem pilt, sest kurvem veel kui heidik, kurvem kui kerjus on inimene, kes sööb üksinda teiste nähes. Miski ei lähe inimeste ja loomade seadustega rohkem vastuollu, kuna loomadel on alati au jagada toitu või selle pärast kiselda. See, kes sööb üksinda, on surnud (aga mitte see, kes joob, miks küll?).”

Eks kunagist religioosset rüt-mi söömise ja piirangute vahel hõlbustasid ka objektiivsed tegurid. Põhjamail langes paastuaeg kokku kevadtalvise toidunappusega, mis loobumist lihtsustas. Eks siin ole analoogia muuga – talv ei ole enam kaamosepimeduse aeg, vaid kunstlikku valgust on piisavalt. Kontorirotil akendeta, konditsioneeritud õhuga toas ei ole üldse vahet, kas väljas on suvi või talv.

Meie nüüdset kultuuriruumi iseloomustab fast food ja paksuks minemine. Suurbritannias on rasvunud 24,5 protsenti elanikkonnast. Eesti on Euroopa ülekaaluliste edetabelis üheksandal kohal, meil moodustavad nad elanikkonnast 18 protsenti, selgub OECD 2010. aasta uuringust. Instant satisfaction, kõiges. Miks peaks seksimise alustamisega pulmaööni ootama?

Antoine de Saint Exupéry väidab oma romaanis „Tsitadell”, et inimesele on eelkõige tähtis jõu-joonte pinge, milles ta asub, ja tema enese sisemine tugevus, mis sellest tuleneb, ning tema enese sammude kaja ja nõlva kalle, millest mägedes tuleb üles ronida. „Ja kui sellel, kes on suutnud üles ronida, läheb korda käte jõul ja põlvede abil ületada kaljutipp, siis ei saa sa väita, et tema rõõm oleks niisamasugune kui paikse inimese keskpärane rõõm, kes ühel puhkepäeval on oma lõdva ihu vedanud laugja künka lamedale laele ja kõhutab seal rohu peal.”

Söögipaus näljaste toetuseks

Nii või teisiti, korraliku kodaniku jaoks on paastumine praegu piinlik. 16.–18. novembril 2009 toimus Roomas ÜRO põllumajandus- ja toiduorganisatsiooni (FAO) tippkohtumine. Iga kuue sekundi järel sureb maailmas üks laps nälga, üle 980 miljoni inimese on näljas või alatoidetud. Infoagentuurid teatasid, et FAO peadirektor Jacques Diouf oli teinud vahetult enne kohtumise algust näljahädalistega solidaarsuse demonstreerimiseks 24-tunnise näljastreigi. Efektne ponnistus – terve ööpäev keelduda söömast! Kui see ka ühtegi nälgijat elus ei hoia, demonstreerib ta kõrge ametniku haledat südant. Peadirektor ei tihanud oma söögipausi nimetada paastumiseks, vaid tituleeris selle tagasihoidlikult hunger strike’iks (ingl „näljastreik”), et ta käitumist ei saaks tõlgendada religiooni ilminguna.

Muidugi on täiuslikkus kättesaamatu. Sellel pole muud tähendust kui olla täheks, mis teed valgustab. See näitab suunda, kuhupoole liikuda. Kuid liikumisel on mõte ainult siis, kui teel pole moonavarusid, mille juurde sa võid istuma jääda. Sest siis sureb jõuväli, mis ainsana sind virgutab, ja sinust saaks nagu laip.

Aga kui mõni ei tee tähest väljagi, siis tähendab see, et ta tahab maha istuda ja tukkuma jääda. Aga kuhu sa istud? Ja kus kohas sa tukud? Saint-Exupéry küll ei tea puhkepaika. Sest kui mõni paik sind vaimustab, siis on see paik, mille sa oled kätte võitnud. Kuid üks asi on lahinguväli, kus sa tõmbad hinge pärast võitu, hoopis midagi muud aga on, kui sa teed sellest kandetooli, kuhu istuma jäädagi. Ja kui pole täiuslikkust, millega sa siis oma saavutusi võrdled, et nendega rahule jääda?

Jeesus ütles enda kohta: „Mina olen eluleib.” Aga keda huvitab mingi „eluleib”, kui kõht on muud head-paremat täis?