Sotsiaalmaks on kõrge

Ülempiiri idee põhineb väitel, et praegune 33%-line sotsiaalmaks on liiga kõrge ja see on üks majanduselu takistusi. Vähendades makse, avaksime me ettevõtjatele ukse uute inimeste palkamiseks. Maksulae kehtestamine avaks võimaluse luua kõrgepalgalisi töökohti ja importida kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu. Jutt on õige, eks näitavad ka võrdlusandmed, et Eestis on tööjõud kõrgelt maksustatud.  

Millest palju ei räägita, on medali teiselt küljelt paistev riigi maksutulude vähenemine. On selge, et maksuvabastuse tekitamine vähendab laekumisi riigieelarvesse. Kangemad kõnemehed küll lubavad, et maksutulude vähenemine on ajutine ning uute töökohtade teke ja ekspordi kasv lapib eelarveaugu juba mõne aja pärast. Kahjuks piirduvad need väited ilusate sõnadega, kuivõrd arvud räägivad teist keelt. Ka Praxise analüüs näitab, et maksulae kehtestamisega lisatööhõivest saadav võimalik kasu ei kata kindlasti maksulaega riigieelarvele tekkivat kahju. Seega, ilma kindla teadmiseta, kuidas katta tekkiv puudujääk, ei tasuks ülempiiri kehtestamisega tormata.

Veel vähem räägitakse konkreetsetest puudujäägi katmise meetmetest. Nagu mainitud, lubatakse ühe katteallikana kohest maksutulude kasvu, kuid see ei ole realistlik. Kõige sisulisem on ilmselt ettepanek piirata kõrgepalgalistele makstavaid hüvesid samaväärselt maksulae kehtestamisega. See tähendaks piiranguid näiteks kindlustatud isiku töövõimetushüvitistele ja sissemaksetele teise pensionisambasse ning hiljem väiksemat riiklikku pensioni jne. On ju loogiline, et piiratud maksukohustusega ei saa kaasneda piltlikult öeldes piiramatud hüved.

Kuigi kõnealune meede aitab kulu vähendada, on selle mõju eeldatavasti väga piiratud, kuivõrd kõrgepalgaliste makstav sotsiaalmaks ei kulu ju pelgalt nende endi hüvedele, vaid ka näiteks praeguste pensionide maksmiseks, laste ja pensionäride ravikulude katteks.

Maksulae kehtestamisega samal ajal ka hüvesid piirates seisame aga silmitsi algse murega – kõrgepalgaliste töökohtade loomise ja välisriikidest inimeste importimise probleemidega. Hüvede ülempiir ei mõju ilmselt pärssivalt noorele seiklushimulisele IT-mehele ja oma koduriigis väga piiratud sotsiaalkindlustusega harjunud indialasele või hiinlasele, aga väga raske on uskuda, et pärast hüvede ülempiiri kehtestamist õnnestuks siia meelitada näiteks Põhja- ja Lääne-Euroopa kõrgelt kvalifitseeritud töötajaid, kelle ootused sotsiaalkindlustusele on suuremad.

Peale selle tasub maksulae optimistidele meelde tuletada, et lisanduv tööjõud tarbib ka ise sotsiaalkindlustuse teenuseid, mis omakorda vähendab positiivset mõju riigieelarvele. Ei ole põhjust uskuda, et maksulae kehtestamine oleks kauaoodatud hõbekuul, mis paneks nüüd Eesti majanduse kõrgelt lendama ja meelitaks kõrgelt kvalifitseeritud inimesed siia.

Maksud on küll üks argument, kuid kindlasti mitte peamine näitaja, mille pärast töötajad ühte või teise riiki lähevad. Sotsiaalmaksust rohkem takistavad Eestisse kolimist kindlasti näiteks ebapiisav ingliskeelne infrastruktuur (nt koolid, lasteaiad) rahvusvahelistele peredele ja ka paljukirutud tööviisade süsteem. Samuti raskendab välismaistel kõrge kvalifikatsiooniga töötajatel Eesti kasuks otsustamist kohalikku keskkonda sulandumise tugisüsteemide puudumine ja vähe arenenud rahvusvaheline transpordivõrk.

Laiendame maksubaasi

Ülempiiri kehtestamise asemel on otstarbekam otsida võimalusi, kuidas saaks kehtivat sotsiaalmaksu määra vähendada. See eesmärk ei ole ebarealistlik ja mõistliku lähenemise korral saavutaksid tööandjad oma tööjõukulude vähendamise eesmärgi, kusjuures säiliksid ka töötajate hüved. Arusaadavalt ei ole see võimalik ilma laiemate muudatusteta sotsiaalkindlustuse arhitektuuris ja maksusüsteemis tervikuna.

Alustuseks võiks üle vaadata näiteks maksubaasi. Nimelt makstakse praegu sotsiaalmaksu tööandja poolt töötajatele makstud palgalt. Tulenevalt äriühingute maksustamise eripärast on meil aga laialt levinud tava, et juhtorganitele või töötajatele makstakse palk välja neile kuuluvate osaühingute kaudu. See võimaldab tööandjal maksude arvelt kokku hoida ja töötaja võtab enamiku oma tulust välja sotsiaalmaksuga mittemaksustatava dividendina. Tagamaks ravikindlustuskaitset ja pensionikindlustuse staaži, makstakse palka aga miinimumpalgalt. Peab tõdema, et see erasektorist alguse saanud tava levib nüüd ka avalikus sektoris. Näib igati asjakohane, et teenused, mis oma iseloomult sarnanevad töölepingulise suhtega, maksustataks sotsiaalmaksuga. Laiendades sotsiaalmaksubaasi, saame me selle arvelt vähendada üldist maksumäära. Sellega haakub ilusasti ka majandusteadlaste osutatud vajadus vähendada tööjõumakse ja suurendada kapitali maksustamist.

Samuti on võimalik sotsiaalmaksu vähendada sotsiaalkindlustusse individuaalseid riske arvestavate elementide lisamisega, näiteks juurutada kohustuslik tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus või lülitada ravikindlustussüsteemi kindlustatu riskikäitumist arvestavad faktorid. Kui praegu maksavad kõik tööandjad sotsiaalkindlustusmaksu võrdsetel alustel, siis kohustusliku tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse süsteemi kaudu maksaksid tööandjad, kes loovad oma töötajatele ohutuma töökeskkonna, eeldatavalt vähem maksu kui makstakse praegu. Samuti on ravikindlustatu riskikäitumist arvesse võttes võimalik motiveerida inimesi oma tervisele rohkem tähelepanu pöörama ja vähendada niimoodi ka riikliku ravikindlustuse kulusid.

Sotsiaalmaksu vähendamise võimalused on olemas, ülaltoodud on vaid mõned näited. Sotsiaalmaksu lagi ei ole kindlasti võluvits, mis annaks majandusele uue hingamise. Sellega kaasneks küll mõningane kasu, kuid küsimus on ennekõike: kas kaasnev kahju ei oleks mitte suurem?

Artikkel kajastab autori isiklikke seisukohti.