Parem teha suu lahti hilja kui mitte kunagi

Eesti peaks Euroopa otsuste kujundamises jõuliselt kaasa rääkima. Las meie teistsugusest ajaloost tulenev kogemus rikastab EL-i

Olen nüüd jälle Kölnis, kus elan ja töötan üle poole aastast. Üldse olen Saksamaal elanud üle kolme­kümne aasta. Õpetan väga rahvusvahelises kõrgkoolis. See on huvitav distants Eesti elu ja ajakirjanduse jälgimiseks ja nagu inimene ikka teeb, siinsega võrdlemiseks.

Kui ma mõne kuu eest põgenikekriisi alguses oma poliitteadlase haridusega väimehele ütlesin, et selmet võtta kõik Süüria (ja muud) sõjapõgenikud Euroopasse pagulasteks, tuleks sõjaliselt sekkuda, küsis ta targalt muiates, kuidas ma seda endale ette kujutan. Praeguseks on Euroopa poliitikud pigem jõudnud samale järeldusele: tuleb sõjaliselt sekkuda. Ent maavägesid ei taheta saata ja ilma nendeta vaevalt et sõda võita õnnestub. Maailm meie ümber muutub päevade ja nädalatega ja poliitikud peavad sellele reageerima. Mis siis, et nad on kogu oma senise karjääri elanud hoopis teistsuguses maailmas.