Pargipart ja saialuik
Üle paljude aastate võivad viigerhülged normaalselt jääkoobastes poegida ja hülgelastel on aega turvaliselt kasvada. Kotkad koguvad piisava toidu kaudu energiat alanud pesitsusperioodiks. Paljudele rändlindudele tuletas möödunud talv taas meelde juba ununema kippunud rändeinstinkti. Paratamatult tõi talv kaasa olukordi, kus inimene puutus lähedalt kokku mõne looma või linnuga, kes justkui vajaks inimese abi. Sageli aga ei mõelda kaugemale: mis on „abistava” teo kestvamad tagajärjed? Esiteks ei ole antav abi enamasti loomulik ja looduslikuga sarnane. Näiteks toidust, mida talvel lindudele antakse, on looduses tarvitatavale lähedased ehk ainult söögimajades väikelindudele pakutavad seemned ja töötlemata rasvaine.
Partide-luikede toitmine saia või tatraga on kindlasti ebaloomulik. Me ei tea, mis saab instinktiivselt toitu kugistavatest lindudest nädala, kuu, aasta pärast. Kas ja kuidas nad kevadel pesitsevad? Kas nad tahavad ja oskavad lennata, kas jaksavad ja oskavad looduslikku toitu otsida? Sama võõras on talvel laialdaselt propageeritud metsloomadele toidu kogumise ja loodusesse vedamise kampaania. Kits, hirv ja põder ei toitu looduses kartulitest, võõramaistest puuviljadest, kaugeltki siis toidujäätmetest. Ka kuiv hein ei kuulu nende eelistuste hulka. Talvel toituvad sõralised valdavalt puude-põõsaste võrsetest, okstest ja puukoorest. Toidujäätmete metsa vedamisega toetame ennekõike metssigu, kes nagu inimesedki on kõigesööjad. Kuid kas metssigade sigimisedukuse suurendamine on meie eesmärk?
Teiseks muudab toitmisplatside tekitamine loomade käitumist ja soodustab haiguste levikut. Võib kindlalt väita, et eelmistel talvedel lindude toidu-platsidel puhanguna levinud rohevintide epideemiat soosis just toidu tõttu toimunud massiline koondumine. Toiduga talvituma meelitatud linnud loobuvad rändest, looduslikud instinktid, vastupanu haigustele ja ka füüsilised võimed vähenevad. Inimene hakkab kujundama uut vormi, saagu selle nimeks siis kunagi pargipart või saialuik. Samal ajal on luikedele-partidele looduslikuks toitumiseks sobilik lahtine vesi praegustest meelituskohtadest vaid mõne kuni mõnesaja kilomeetri kaugusel. See on ühe päeva lennuteekond. Kirjeldatud abistamise kaudu toetab inimene looduses erandeid, ebaloomulikku käitumist ja kehtiva seaduspärasuse nõrgenemist.
Toitmisplatsid on ökoloogilised lõksud, kus olude äkilisele muutumisele (näiteks toitja haigestumine, looduslike tingimuste raskenemine, me-nüü muutus) võib järgneda minikatastroof. Linde-loomi toiduplatsile koondades võtab inimene suure vastutuse. Sööjate hulk kasvab, kuid paljud ei mahu ligi ja kõikidele ei jätku sobivat toitu. Kes saiast kõhu täis pugivad, tunnevad end vähemalt esialgu hästi, kõik kõrvale tõrjutud aga on veelgi suuremas stressis. Lisaks meelitab kunstlike toitmiskohtade loomine ligi röövloomi (sellel talvel sagedamini ilveseid, rebaseid, metsnugiseid, raudkulle, hallõgijaid, aga ka koeri ja kasse), kellele ebaloomulikult kokku meelitatud, rohke toidu juures hajunud tähelepanuga manulised on kergeks saagiks. Inimene peab tegutsedes väga selgelt tunnetama võetud vastutust ning hoiduma popu-lismist ja emotsioonidest. Alles siis kui abi vajav metsloom on inimese otsesel tegutsemisalal, võib inimene sekkuda. Vigastatud või abitus olukorras olevat metslooma kohates helistage 1313.
Inimesele inimese probleemid
Talvega kaasnevad omad kaotused: mõni luik või metskits sureb haiguse, mõni nälja, mõni kiskja tõttu. Sama juhtub ka igal kevadel, suvel ja sügisel. See on looduse ringkäigu loomulik osa. Leitud kitsekorjuse üle rõõmustavad rongad ja viud, kellel on kerge suutäie tõttu ehk kevadel üks muna pesas rohkem. Hukkunud kühmnoka või hülge sööb ära merikotkas. Külmunud sinikaelast tunneb oma väikest rõõmu rebane. Looduses ei jää midagi kasutamata, midagi ei jää katki, kõik on kõigega seotud. Inimese jaoks võib see kõlada julmalt, kuid hukkuvad nõrgemad, rumalamad ja laisemad. Kohasemate, tugevate ja leidlike isendite geenid jõuavad järglastesse ja loodetavalt lendab ka tulevikus kuldnokk talvel lõunasse, karu keerab end uinakule ja sipelgad talvituvad oma pesakuhila all, mitte talvehoidlas. Inimene peaks tegelema ennekõike ise-enda probleemidega. Vaatama, kas kaaskodaniku kõht on täis, tuba soe ja tänaval liikumine turvaline. Loodus tuleb endaga ise toime, looduses on oma seadused ja võim.
