Link kopeeritud!

Pariisi ja Praha kevad


Pariisi ja Praha kevad
----

1968. aasta kevadel lõid radikaalsete demokraatide jaoks pirrud Euroopas korraks tõesti kahest otsast lõkendama.

Prantsusmaal sai konflikt alguse ühes Pariisi ülikooli kampuses toimunud meeleavaldusest kõrghariduse rahastamise ja üliõpilaste õiguste teemal, kus paljud õppejõud ja intellektuaalid astusid vastu konservatiivse võimu katsetele piirata hariduse kättesaadavust. Pärast politsei saabumist läksid nad küll rahumeelselt laiali, aga kui meeleavalduse korraldajaid ähvardati ülikoolist välja heita, kutsus Prantsusmaa keskne üliõpilasorganisatsioon UNEF kõiki üles protestidele. Maikuuks olid võimuesindajatega rahulolematute üliõpilastega liitunud ka töölised ning vastuseis rahva ja võimu vahel arenes tänavarahutusteks ja üksteist nädalat kestnud üldstreigiks, mille lõpuks põgenes oma turvalisuse pärast muretsev president de Gaulle koguni Saksamaale pakku. Prantsusmaa kommunistlik partei hoidis nende sündmuste ajal muide võimude poolele: tõenäoliselt seetõttu, et tal polnud võimalust ise protestijaid juhtima asuda. Parlament saadeti laiali ja välja kuulutati uued valimised, kuid selleks ajaks oli protestilaine juba taandunud ja de Gaulle’i partei võitis seal rohkemgi kohti, kui tal oli olnud varem.

Samal ajal arenesid ootamatud sündmused ka Tšehhoslovakkias. Jaanuaris 1968 oli sealse kommunistliku partei peasekretäriks saanud reformimeelne Alexander Dubcˇek, kes käivitas juba aprillis laiaulatusliku liberaliseerimisprogrammi, mis nägi ette sõna- ja trükivabaduse, piiras poliitilise politsei volitusi ja soovis plaani- ja turumajandusest arendada välja segumudelit. Inimesed võtsid muutused kiiresti omaks ja kõik, mis võimalik, viidi kohe ellu. See tegi naabrid murelikuks ja pärast asjatuid katseid Dubcˇekit korrale kutsuda tungisid Varssavi pakti väed – ehk siis peaasjalikult Nõukogude armee – Tšehhoslovakkiasse ning taastasid seal pärast enamasti vägivallatu vastupanu jõulist mahasurumist oma arusaamise korrast. Dub­cˇek visati parteist välja, ta sai tööd metsnikuna ja tuli alles 1989. aastal korraks poliitikasse tagasi. Reformid peatati. Repressioonide kartuses lahkus riigist eri andmetel umbes 300 000 inimest. Nõukogude režiimile oli Tšehhoslovakkia ohjades hoidmise hind enamiku lääne kommunistlike liikumiste toetuse kaotus ja eurokommunismi teke.

„Vana kooli” vastu

Neil kahel liikumisel on omavahel rohkemgi ühist kui vaid see, et neid kumbagi ei krooninud edu. Mõlemad tekkisid oludes, kus „vana kooli” võimukandjatel puudus soov astuda dialoogi rahvaga. Selle asemel eelistasid nad otsustamisõiguse kontsentreerimist väikese ringi kätte ja sõjaväelist ülalt alla mõtlemist. Ja mõlema puhul olid liikumise kandvad jõud intellektuaalid, sealhulgas tulevased – ehk siis üliõpilased. Prantsusmaal kujunes ju just ülikoolipoliitika rahutuste alguse otseseks ajendiks ning ka Tšehhoslovakkias algas Dubcˇeki võimuletõusule viinud pinge oma ühiselamute halbade elamistingimustega rahulolematute üliõpilaste meeleavaldusest, mille politsei jõhkralt maha surus. Kuid ei saa jätta ütlemata, et enamik tšehhi ja slovaki üliõpilasi uskus säilinud allikate järgi siiralt sotsialismi võimalikkusse ning pooldas põhimõtteliselt oma riigikorda, kui seda vaid neile meelepäraselt reformitaks – vähemalt kuni 1969. aastani, kui Jan Palach ja tema eeskujul mitu teist üliõpilast end protestiks võõrvõimu vägivalla vastu avalikult ära põletasid.

Loe veel

Üliõpilaste kesksele rollile mõeldes on nüüd, rohkem kui 40 aastat hiljem, huvitav vaadata sedagi, mis juhtus pärast reformiliikumiste lüüasaamist ülikoolidega. Hoolimata protestide vahetust ebaedust Prantsusmaal peetakse 1968. aastat siiski ühiskondliku arengu seisukohalt murdeliseks aastaks, mis kõigutas senist jäika korda ja lõi tingimused üldise väärtussüsteemi muutumiseks. Ja see peegeldus ka riigivõimu tegutsemises. Tšehhoslovakkias seevastu suruti vaba vaim alla varasemast veelgi jõulisemalt ning tugevdati ideoloogilist kontrolli kõigil tasanditel. Seal määrati 1969. aasta septembris haridusministriks avalikult stalinistlike vaadetega Olomouci ülikooli neuroloogiaprofessor Jaromir Hrbek, kes alustas viivitamatult süsteemi puhastamist ja dissidentlike vaadetega õppejõudude vallandamist. Enam-vähem kohe pärast ametisse nimetamist saatis ta kõigile ülikoolide töötajatele 30 küsimusest koosneva ankeedi, kus palus neil hinnata iseennast ja oma tööd, oma kolleege ja ministeeriumi rolli hariduselu korrastamisel, nõudes muu hulgas informatsiooni inimeste endi ja nende lähedaste poliitiliste vaadete ja tegevuse kohta. Ankeet lõppes kinnitusega, et arvesse võetakse vaid vastuste siirust, mitte aga õigekirja. Ent mitte üksnes isikuid, vaid ka terveid instituute ja ülikoole suleti ja konsolideeriti, et partei kontrolli oleks lihtsam teostada, kogu allesjäänud süsteem allutati otse ministeeriumile. Ülikooliseaduse muudatustega tehti ülikooli pääs lihtsamaks töölisperedest pärit lastele, samal ajal vähendati kohustusliku hariduse mahtu ja õppekohtade arvu ülikoolides. Ka õppeainete struktuuri muudeti. Põhjenduseks toodi üliõpilaste liigne huvi sotsiaal- ja humanitaarteaduste vastu, samal ajal kui elu nõudvat rohkem loodusteaduste ja tehnoloogia asjatundjaid.

Radikaalne ülikoolireform

Prantsusmaal läheneti probleemile mõistagi sootuks teisest vaatepunktist. Kuus kuud pärast mairahutusi algatati toonase haridusministri Edgar Faure’i juhtimisel ülikoolireform, mille eesmärk oli anda ülikoolidele senisega võrreldes rohkem autonoomiat, ja seda nii administratiivses, eelarvelises kui ka õppe- ja teadustöö sisu korraldamise osas. Poliitilise tuulelipu kuulsusega Faure oli parasjagu gollist ja mõistis oma ülesannet kui traditsiooniliselt konservatiivset: üliõpilaste nõudmistele tuli küll vastu tulla, aga selle sihiga, et neil ei oleks tulevikus enam põhjust protestida. Ta mõistis hästi, et liigselt tsentraliseeritud ja üleadministreeritud ülikoolide õppekvaliteeti ei ole võimalik parandada ülalt alla, ning valis seetõttu ehk radikaalseima tee kõigist võimalikest. Faure’i tegevuse alguses oli Prantsusmaa jagatud 23 piirkonnaks, millest igaühel oli oma ülikool. Rektorid määras minister, teaduskondi juhtisid dekaanid ainuisikuliselt. Pärast reformi hakkasid ülikoolide teaduskondi juhtima nõukogud ning isegi üliõpilastel oli teatav roll oma akadeemiliste kodude korrastamises. Nõnda siis lagundati esimest korda pärast Napoleoni aega ülikoolide süsteem kui ühtne ja range korra kohaselt toimiv tervik. Probleemide algkodu, Pariisi ülikool detsentraliseerus aastal 1970 hoopiski, kõik tema kampused said iseseisva ülikooli õigused ning sellest ajast peale eksisteerib kolmteist Pariisi ülikooli, mida eristatakse arvude järgi. Nüüd on nad koondunud viide allianssi, kuigi igaüks neist säilitab endiselt oma autonoomia ja juriidilise iseseisvuse.

Kas meil on põhjust seda kõike mäletada? Kuidas kellelgi. Ma arvan, et keegi ei sünni Hrbekiks ega Husákiks, nagu ka mitte Faure’iks, Dubcˇekiks või de Gaulle’iks, üliõpilasradikaalidest rääkimata. Nendeks kasvatakse. Arvan, et igas ühiskonnas leidub inimesi, kellel on eeldusi kasvada nii ühtedeks, teisteks kui ka kolmandateks. Või nii ühtedeks kui ka teisteks, olenevalt oludest. Arvan, et probleem on mujal: nimelt selles, millist inimtüüpi ühiskond soosib, milliseid inimesi laseb endas esile kerkida ja seab oma asjade üle otsustama. Ja demokraatlikus ühiskonnas peaks see valik olema ju inimeste endi teha.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare