Parim julgeolek on meie lapsed
Eestis sündis 1987. aastal 25 140 last, ainuüksi Tallinna Keskhaiglas 4405 last. Tänavu jääb sünnituste arv Eestis alla 12 500 ja Keskhaiglas alla 3000. Madal sündivus on viinud raskustesse peaaegu kõik sünnitusosakonnad Eestis. Igal pool on suletud osa sünnitusvooditest, vähendatud personali arvu. Voodite arvu vähenemine ei põhjustanud probleeme – sünnitajaid on vähem. Täna viibib perekond pärast sünnitust haiglas vaid kolm-neli päeva ehk kaks korda vähem kui 1987. aastal. Kui aga personali arvu kaks korda vähendada, siis osa valvetest jääks arstide-ämmaemandate poolt katmata.
Eriti pingeline on olukord nn kõrgema etapi haiglate sünnitusosakondades. Sünnitusabi korraldus näeb ette sünnitaja suunamise keskusesse, kui tal esinevad haigused või on tegemist enneaegse sünnitusega. Keskuse sünnitusosakonnas peab kvaliteetse abi osutamiseks olema pidev valmisolek lahendada raskeid probleeme. Me ei saa loobuda näiteks lastearsti pidevast valvest. Ööpäev läbi töötab ka laboratoorium, vereteenistus, intensiivravi osakond – seda olenemata patsientide arvust.
Nüüdisaja meditsiinitehnoloogia juurutamine nõuab suuri kulutusi. Uued ravimeetodid lubavad sünnitada ka kroonilisi haigusi põdevatel naistel. Sellisel juhul on raseduse ajal vaja pidevalt jälgida loote seisundit, teha laboratoorseid uuringuid; pärast sündi hoitakse vastsündinut inkubaatoris ja jälgitakse tema elutegevust monitoride abil. Raskematel juhtudel vajavad vastsündinud kunstlikku hingamist ja toitmist – nad paigutatakse intensiivravi osakonda. Tänu naiste- ja lastearstide tööle kasvavad tubliks Eesti kodanikuks ka ühekilose sünnikaaluga vastsündinud.
Lapsed on meie tulevik. Juba 1994. aastal jõuti sotsiaalministeeriumis järeldusele, et sünnitusabi ja vastsündinute intensiivravi vajab riiklikku toetust. Tänavuses eelarvediskussioonis ununes üks osa lastest – nimelt enneaegsed lapsed. Kui varem nimetati raseduse lõppemist kuni 28 nädalani iseeneslikuks abordiks ja tervishoiusüsteem suhtuski sellesse vastavalt, siis nüüd on tegemist sünnitusega alates raseduse 22 nädalast. See tähendab, et igasse sündinud lapsesse, kes kaalub 500–1000 grammi, suhtutakse täpselt samasuguse tähelepanu ja hoolega kui suurematesse lastesse. Selge on ka see, et mida väiksem on laps, seda enam hoolt ja ravi ta vajab.
Sünnitusabi ja vastsündinute intensiivravi ei erine teistest majandusharudest – paigaltammumine siin tähendab lähenevat pankrotti. Kõrgema etapi sünnitusabi ja vastsündinute intensiivravi ei saa rahul olla tubli keskmisega. Rase ja vastsündinu ei tohi kannatada demograafilise situatsiooni või pingelise riigieelarve tõttu. Muidu tekib küsimus – mille nimel me siis pingutame, kellele me helget tulevikku ehitame?
Seoses sünnitusabi dotatsiooni lõpetamisega vähenes Tallinna Keskhaigla sünnitusosakonna aastabilanss 2,2 miljoni krooni võrra. See tähendab, et ka sellel talvel topime aknaid vatiga ja keedame jahukliistrit paberiribade kleepimiseks. See tähendab, et haiglatöötaja laps läheb kooli lühikeseks jäänud talvemantlis. Jätame ära osa täiendussõitudest, jääb tellimata osa erialakirjandusest.
Kuna arstid ei saa valikuid teha patsiendi kahjuks, siis on tänasesse olukorda sisse planeeritud kõrgema etapi sünnitus- ja vastsündinute intensiivravi pankrot.
Professor Adik Levin soovitab kärpida relvastuskulutusi, mina aga soovitan riigi raha jagajatel lihtsalt mõelda täna veel väga pisikestele tulevastele Eesti kodanikele.
Kuna aga uppuja päästmine on eeskätt uppuja enda asi, siis tekkis idee minna Tallinna Lastehaigla jälgedes ja asutada Keskhaigla sünnitusmaja abistav sihtasutus. Idee leidis ootamatult laia kõlapinna: vestlustes potentsiaalsete toetajatega jäi kõlama arusaav suhtumine ja toetamise vajalikkus.
Tallinna Keskhaigla naistekliiniku juhataja
