Parim võistlus, kuid mitte parim koht
Erki Nool on eestlased ära hellitanud. (Andrus Veerpalu muidugi ka).
Vaadates koos Noole fänn-klubiga hilisöösel kümnevõistluse teist päeva, võis pärast teivashüpet selgesti tajuda pettumust – kurat, kuld on läinud! Selles, et Nool teeb 8800 punkti ja võidab hõbeda, kogenud pöidlahoidjad sel hetkel enam ei kahelnud.
SEE ON OLÜMPIAVÕITJA SAATUS. Erki Noole parim kümnevõistlus pole enam täielik õnnestumine, kui see ei anna sel võistlusel parimat kohta. Kui pjedestaalil astme võrra allapoole astud, pole ka kõige andunumad poolehoidjad päris rahul.
Mis sest, et viimaks tuli ammuoodatud 8800 punkti piiri ületamine ning kauaoodatud MM-medal. Mis sest, et Nool pani taaskord paika need kiibitsejad, kes 31-aastast meest juba pensionieelikuks pidasid ning talle võistluse eel medalita jäämist või koguni katkestamist ennustasid.
Kujutagem korraks, et meil pole Erki Noolt. Mida Eesti publik siis Edmontoni MM-il vaadanud oleks? Siis oleks eestlaste jaoks olnud kõige olulisem küsimus see, kas Aleksander Tammert saab 12 parema sekka. Ja ehk oleks siiralt kaasa elatud sellele, kas Indrek Kaseorg saab suurvõistlusel 8000 punkti täis ja tuleb 15-ndaks või mitte.
Ja ega see aeg nii ammu olnudki, kui Eesti tugitoolisportlastel just selliste elamustega rahulduda tuligi. Üheksakümnendate keskel haliseti päris palju, et kui nõukogude ajal alustanud sportlased lõpetavad, ei suuda iseseisvas Eestis kasvanud põlvkond spordis enam midagi saavutada. Suudab küll, ja kuidas veel.
Nool, Veerpalu, Shmigun, Budõlin ja Pertelson annavad rahvale häid emotsioone ja eneseusku. See on küll kulunud tõde, aga tihedas rahvusvahelises rebimises läbi löönud sportlased annavad kaasmaalastele kindlustunde, et kui väikese riigi esindaja võib suurimate ja rikkaimatega riikide esindajatega rinda pista, siis suudab seda ka väike riik ja rahvas.
Publik ehk maksumaksjad ei jää tippsportlastele tänuvõlgu. Vabas Eestis on tippsport muutunud elukutseks, mida on väga raske omandada, aga mis parimatele meistritele tagab lisaks kuulsusele ka hea sissetuleku.
Paul Keres läks Eesti spordi ja maailma male ajalukku kui “igavene teine”. Võrreldes Noole isiklikku rekordit Toma Dvoraki ja Roman Shebrle maailmarekorditega võib samuti jääda petlik mulje, et eestlane on kahe kaasaegse järel samuti igavene teine. Aga-aga! Kui Erki Nool ka hommepäev naelikud varna riputaks, oleks ta ikka olümpiavõitja ja Euroopa meister. Mees, kelle isiklik mark jääb küll kõvasti alla kahele tehhile, kes aga oma võimalused suurvõistlustel enamasti ära kasutas.
KÜMNEVÕISTLUS ON ÜKS KÕIGE ÜLLATUSTEROHKEM ALA. Muudel kergejõustikualadel võib enam-vähem kindel olla, et hooaja edetabelijuhid tulevad ka tiitlivõistlusel medalile. Kümnevõistluses on viimasel kahel aastal hooaja esimeses pooles üks tehh teinud hiilgava maailmarekordi ning kõrbenud siis teises pooles suurvõistlusel. Ehk nagu Raul Rebane Edmontoni võistlust vaadates tähendas: “Kümnevõistluses kehtib põhimõte – kes kevadel köhib, see sügisel surnud.”
Nool on kahel viimasel aastal maailmarekordimeeste nõrkushetke ära kasutanud. Nii on Toma Dvorak kolmekordne maailmameister, aga tõenäoliselt ei saa temast kunagi olümpiavõitjat. Nii on Roman Shebrle unelmatepiiri 9000 punkti purustaja, kuid tema auhinnakapis pole veel ühtki suurvõistluste kulda.
Eelmise aasta lõpus kirjutas Andres Ammas Eesti Päevalehes Noole olümpiavõidust: “Ehk on hea, et sellest olümpiavõidust jääb Erkile kuklasse tuikama midagi häirivat. Võimetekohane isiklik rekord on tegemata, no kas või 8899 punkti.”
Täpselt sama võib öelda nüüdki. Nool tegi elu parima võistluse, aga ei saavutanud esimest kohta. Kindlasti tuikab tal kuklas soov teha ära see, mis seni pole õnnestunud – võita suurvõistlus isikliku rekordiga.
