Parlamendi ja ülemnõukogu vahel
„Poliitiline kultuur” demokraatias ei saa kindlasti olla ühe poolega medal, kujutades kõverpeeglis peamiselt meie parlamenti – riigikogu. Kui viimase koosseisu otsustavad võrdse hääleõigusega kodanikud, siis mündi teine pool joonistub nende näo järgi. Samavõrra joonistub teine mündi pool välja totaalrežiimides, ehkki pildil pole kodanikke, vaid on lihtsameelselt siiraid juhi kummardajaid ning rodu tavalisi pugejaid. Eesti võiks olla juba kümme aastat totalitarismi mõjutustega seisust väljas, aga kahjuks päriselt pole siiani. Seda teemat pidanuks tõsiselt arutama juba umbes seitse aastat tagasi, kuid see tõusis ajakirjanduses päevakorda alles paari aasta eest.
Teema number üks on praegu erakondade mandumine ehk sisuline kaugenemine demokraatlikest juhtimisprintsiipidest. See algas õige pea pärast meeliköitvate omandireformide (peaaegu et) lõpetamist. Oli palju inimesi, kes mu jutule tahtsid mingi murega ja mureks oli tihti seos erakondliku kuuluvuse ja töökoha vahel. Eestis tegutses erakondi, kes ehtbolševistlikult ähvardasid inimese töökohast ilma jätta „valesse” erakonda kuulumise pärast või tõotasid pudrumägesid, kui ta „õigesse” erakonda astub. Kui sellise erakondliku tõve ravimiseks inimestelt küsisin, kas nad on valmis jalge alla võtma kohtutee, sain kohkunud vastuse: aga kuidas ma saan, ma jään ju töökohast ilma!
Sellist kodanikkonna „piimküpsuse” ärakasutamist võib julgelt nimetada kaabakluseks ja tegijad teadsid seda – muidu ei oleks nad seda ju nelja silma all teinud. Kuid isu millegi järele oli sedavõrd suur, et kodaniku pehmus sai stiimuliks, et teda parteiliselt veel enam ohjata.
Komparteiks liiga noor
Et näha, kas tegemist on eelmise ühiskondliku formatsiooni (nimetatud ka reaalsotsialismiks) järelmõjudega, tegin väikese uuringu tollaste riigikogu koosseisudesse kuulunud inimeste NLKP-lisusest – ilma et ma oleks seejuures arvanud, et see kõlbaks inimeste individuaalseks iseloomustamiseks. Üks tollaseid erakonnajuhte (saatuse tahtel juhtis ta just erakonda, kes NLKP-sse üle 90-protsendise kuuluvusega edetabelit juhtis) sai vastavast arhiivist teada mu kavatsustest ning jutustas riigikogu puldist, kuidas valmistatavat ette musta nimekirja, et tublid veteranid Siberisse saata. Nii lihtsalt reedab inimene vahel oma mõtteviisi, seda teise pähe toppides. Seda uurimust ei saa enam jätkata, kuna juba siis olid parlamenti ilmunud mõned tegelased, kellel ka parima tahtmise juures ei oleks olnud võimalust komparteisse astuda – lihtsalt olid nad liiga noored. Ma lootsin tookord noorte pealetulekust teatavaid mentaliteedi muutusi, kuid need mõtteviisi muutused on ilmselt siiski aeglasemad.
Aeg on edasi läinud ning parlament on muutunud parteide sunnil ja karjääri nimel poolsuguseks. See tähendab olekut päris parlamendi ning ülemnõukogu vahel. Ma ei iseloomusta siin kõiki saadikuist inimesi, vaid institutsiooni, kes ei suuda väljuda oma erakondlikest raamidest isegi siis, kui mängus on parlamendi staatus. See tähendab näiteks parlamendi otsuste täitmise nõudmist ka siis, kui vastutav peaminister või minister on oma parteist. See, nagu ka kokkulepete sõlmimine selleks vajalike kompromisside saavutamisega ja lepetest kinnipidamine, on üks tuumikküsimusi, mis näitab meie poliitilise kultuuri arengusuunda. Ning väikeriigi piiratud inimvarude puhul tuleks esimese sammuna konsensuslikult lõpetada kõrgemate ametipostide parteistamine ning täitmine tühitünnidest partei ülejääkidega. See töötab ühiskonna kahjuks.
Ja lõpuks päevakajalist. Reformierakonna väljakuulutatud kahe valimise koondamine ühte tsüklisse põrub praeguse parteilise kultuuri juures nagunii põhiseaduse muutmise etapil. See ongi pigem tiibmanööver tähelepanu kõrvalejuhtimiseks. Parem võiksid erakonnad kokku leppida põhjamaiselt tagasihoidlikumates kampaaniates ja enda täispuhumise asemel pakkuda valijatele demokraatiale olemuslikku infot. Ning leppest kinni pidada. Kui palagani asendamine asjalikumaga käib üle jõu, ei aita Krõlovi kvarteti ümberistumised põrmugi.
Ceterum censeo: ma ootan ikka veel, millal jõuab ajakirjandusse analüüs minister Langi tööpostil eraisikuks olemisest ja sellise oleku mõjust riigiehitusele, kui mõju levib muile ministritele. (Pihl on ju oma vitsad saanud.)
Varem samal teemal:
Peeter Jalakas „Erakondade erastatud Eesti: kuidas edasi?” 28.11.09; Jaak Allik „Palgaline riigikogu kõvasti väiksemaks” 03.12.09; Kaarel Tarand „Kuidas remontida riigikogu?” 09.12.09; Rein Taagepera „Põgeneda valimisseaduse abil” 12.12.09; Raivo Vare „Kui midagi on mäda, siis vajab see parandamist” 19.12.09; Toivo Klaar „Ettepanek: üks ringkond, üks mandaat” 22.12.09; Sulev Valner „Et järgmise riigikoguga läheks paremini” 05.01.10; Mart Laar „Usaldus: ühiskonna tugevuse võti” 15.01.10; Rain Rosimannus „Lõpp lõputule kampaaniale” 28.01.10
