Pärnu abilinnapea: "tasuta" teenuste mood Tallinnas paneb lurri sööma ülejäänud Eesti ja lõpuks ka Tallinna enda

Muistsetel esiisade aegadel märkisid rahvakalendris kuude nimetused muutusi looduses, töödega seonduvat, uskumusi ja kombeid. Oktoobri rahvapärasteks nimetusteks olid viinakuu, porikuu, kulukuu, rehekuu, vihmakuu ja muudki. Mõeldes tänaste toimingute taustal oktoobrikuu nimetusele oleksid võimalikeks nime pretendentideks soojaõhukuu, suuresuukuu, priielukuu või midagi sarnast.

Kohalik maailm on muutumas järjest arusaamatumaks, kaubalis-rahalised suhted näivad asenduvat jaotussuhetega. Seni paistis hoidvat niinimetatud tasuta asjade jagamise monopoli Keskerakond sotside sekundeerimisel. Aga nüüd on tema ise – Reformierakond – asunud turumajanduse alustalasid uuristama. Suvel Kristen Michael väljahõigatud „Kaotame lasteaia kohatasu“ on saanud valimisprogrammiliseks lubaduseks Tallinnas. Oravate leeris toimuv on arusaamatu mitte ainult välisringile. Siseringiski, kunagisi erakonna aluseid austavate isikute leeris, on tunda peataolekut.

Tasuta asjade kantsiks on täna valdavalt Keskerakonna juhitud pealinn Tallinn. Aga homme? Seda küsimust paneb esitama kasvõi peaministri, Keskerakonna esimehe Jüri Ratase öeldu erakonna juunikuisel volikogul: „Need seisukohad, mille eest Keskerakond seisab – pensionitoetuse tõus 100 eurole, tasuta huviring noortele, tasuta lasteaiatoit ja tasuta ühistranspordi jätkumine on teod, mille põhjal inimesed oma valiku oktoobrikuus teevad.“ Tasuta lasteaiatoidu idee pärast käib taplus selle üle – kes on ikka selle autor. SDE eesotsas Vakraga näib samuti soovivat seda oma teeneks kirjutada.

Samas on hämmastav, et peaminister, tunnetades tasuta asjade vajadust riigi rikkaimas omavalitsuses, ei vii teemat valitsusse. Ootuspärane oleks, et vajalikud toetused riigieelarvest jõuaksid kõigi vähemkindlustatud elanike ja omavalitsusteni. Tasuta teenuste teema ei peaks olema mitte kohalike valimiste, vaid riigikogu valimiste probleemistik.

Kas on tegemist keskvalitsuse trikiga, kuidas niigi alarahastatud omavalitsustelt viimasedki rahad kätte saada?

Võta sa kinni, kas siin käib esimese ja teise Eesti ehitus vaatamata silmakirjalikule kriitikale ja eitusele. Või on tegemist keskvalitsuse trikiga, kuidas niigi alarahastatud omavalitsustelt viimasedki rahad kätte saada, õhutades tasuta teenuseid juurutama. Rahvale seeläbi kätte jääv raha läheb teadupärast suures osas tarbimisse ja sealt omakorda 20% läbi käibemaksu riigikassase. Sealt omakorda taas jagamismajanduse vereringesse.

Stsenaarium A: ka Pärnu hakkab teenuseid tasuta jagama

Vaatame, mida tähendab tasuta asjade kultiveerimine Eesti võimekuselt kolmandas omavalitsuses Pärnu linnas käesoleva aasta eelarvest lähtuvalt. Nimetagem seda stsenaariumiks A.

Kõigepealt siis Reformierakonna Tallinnas antud lubadused: tasuta lasteaiakoht ja 25% õpetajate, abiõpetajate palgatõusu. Pärnus rakendatuna on nende hinnaks vastavalt 847 511 ja 1 249 163 eurot.

Tasuta lasteaeda on püütud põhjendada, kui osa haridusest, mis kõrgemates kategooriates on tasuta kättesaadav kõigile. Aga on veel lastehoid, abinõu lasteaiakohtade nappuse kõrval. Nüüd muutuvad need konkurentsivõimetuteks. Sisuliselt ja kulubaasilt odavam kaup saab olema turul kallim, sest selle koha eest on vaja maksta mahus, mida omavalitsuse toetus ei kata.

Tarbija seisukohalt vaadates saab matsu turumajanduslik õiglus, sest kehvem kaup hakkab olema kallim. Turuõigluse jalule seadmiseks on vaja juurde lasteaiakohti, kui neid napib, või muuta ka lastehoiud 100% tasuta teenuseks.

Edasi läheme Keskerakonna lubaduste laeka juurde. Paneme jällegi juurde suvepealinna hinnasildid:

pensionitoetuse tõus summas 912 800 eurot (täiendav kulu);

tasuta huviring noortele summas 479 566 eurot (tulu jääb saamata);

tasuta lasteaiatoit summas 490 265 eurot (tulu jääb saamata);

tasuta ühistransport summas 682 770 eurot (tulu jääb saamata).

Kui nüüd kõik nn tasuta asjade hinnad ja palgatõusud kokku liita, saame summaks 4,62 miljonit eurot 2017 aasta baasilt. Linna tulu on eelarvestatud vastavalt 4,3 miljonit eurot. Järgnevaks viieks aastaks on tulunumber koos tõstetud tulumaksueraldisega küll keskmiselt poole miljoni jagu suurem tasuta asjade kulust.

Siiski poleks Pärnul sellises tasuta teenuste olukorras midagi investeeringuteks: ei lasteaedade ega koolide remondiks, ei tänavate parendamiseks.

Siiski poleks linnal sellises tasuta teenuste olukorras suurt midagi investeeringuteks: ei lasteaedade ega koolide remondiks, ei teede ega tänavate parendamiseks, sildadest ja muudest uusehitistest rääkimata. Aga kõik, mis ei uuene, on vananev. Vananeb koos oma elanikkonnaga. Inimese elukaarega paralleele tõmmates jõuaksime kiirelt sellisesse vanuriikka, mille puhul eksistentsiaalsed vajadused piirduvad valdavalt hinge sees hoidmisega.

See omakorda tähendab elukeskkonna halvenemist tulevikus, andes elanikkonnale tõuke lahkuda paremini arenevatesse piirkondadesse. Kui priiteenuste poole pürgivas Eestis ringi vaadata, ega neid paremaid arenevaid kohti suurt polegi – vahest ehk Tallinn ja selle ümbrus.

Stsenaarium B: Pärnu jätkab senisel kursil ehk tasuta teenusteta

Järgnevalt vaatleme stsenaariumit B: Pärnu jätkab senisel kursil, laustasuta teenuseid ei tule. Mis on sellisel juhul pärnakate (ja teiste eestimaalaste) võimalikud valikud, kui nende elukohtades ei käida Tallinnaga sama sammu tasuta teenuste suunas?

Tallinnas on keskmine kuu brutopalk Pärnust 364 eurot kõrgem, lasteaiatasu on Pärnus koos toidurahaga ~100 eurot kuus, ühiskondliku transpordi kuupilet maksab 14 eurot ja huvihariduse kohamaksumus on keskmiselt 20 eurot kuus.

Toodud numbrid on kaalukas argument tallinnastumiseks. Kahjuks koos elanikkonna vähenemisega kahaneb piirkonna suutlikkus.

Kahelapselise pere puhul on rahaline võit tulenevalt elukohast 400-500 eurot kuus – muidugi Tallinna kasuks. Maailm on materiaalne, elame üks kord. Toodud numbrid on kaalukas argument tallinnastumiseks. Kahjuks koos elanikkonna vähenemisega kahaneb piirkonna suutlikkus.

Aga homme tasuta suppi enam ei saa

Mõlemad stsenaariumid on hukatuslikud. Mitte ainult Pärnule, vaid kogu riigile. Kopeerides tasuta teenuseid kaotab omavalitus investeerimissuutlikkuse, mis tähendab nii füüsilise, kui moraalse vananemisprotsessi algust progresseeruvas tempos.

Tehes tasuta asju Tallinnas, aga mitte mujal, liigutatakse inimesed pealinna. Omavalitsute tulubaas väheneb ja toetuste vajadus kasvab. Protsessid pole küll nii kiired, kui variant A puhul, aga suundumus on selge.

Samal ajal tähendab Tallinnasse koondumine täiendavaid avalikke kulusid, mida tuleb rahastada kasvavas joones.

Stsenaariumid on valitud teadlikult must-valged. Võimalikud on ka hallid varjundid, ehk teha pool rehkendust. Tulemuseks on siiski ainult kummi venitamine. Selliselt jätkates häid valikuid pole. Realiseerub regionaalpoliitika kõverpeeglis. Pikas perspektiivis tuleb ikkagi kogu maad üleval pidada ja vähenenud maksubaas väljaspool Tallinna ning elanikkonna kontrollimatu kasv pealinnas tähendavad täiendavaid kulusid keskvalitsusele. Maksubaaside suurest erinevusest tulenevad augud ja tasuta asjade kulud tuleb kinni maksta meil kõigil.

Jagamismajandus ja tasuta asjad, mis tegelikkuses polegi tasuta ja millega püütakse kompenseerida ideede puudust elujärje edendamisel viivad ummikteele, mitte helgesse tulevikku. Varsti ei ole supp rammusam üheski ühise katla servas – üks lurr kõik.