Parteide võimalus näidata tegelikku tahet: võtta riigilt kolmandiku jagu vähem raha
Praegu riigikogus teisel lugemisel oleva järgmise aasta riigieelarve seaduse muudatusettepanekute hulgas on veel üks, mis on pälvinud liiga vähest tähelepanu. See on Andres Herkeli ja Tõnis Lukase ettepanek, mis ütleb, et järgmisel, 2013. aastal saaksid riigikogu erakonnad maksumaksja taskust toetust kolmandiku võrra vähem kui 2012. aastal.
Eesti sisepoliitika praeguste hädade üks olulisemaid aluseid on 2003. aastal Res Publica, Rahvaliidu ja Reformierakonna poolt kehtestatud „kord”, mille järgi riigikogus esindatud erakondadele hakati jagama riigi raha sellisel hulgal, et see ületas suuresti erakondade jooksvad vajadused ja seda sai hakata kasutama ka valimiskampaaniate korraldamiseks.
Kinnimakstud enesekiitus
Samuti jätkub sellest raha muude reklaamikampaaniate ostmiseks. Viimastel nädalatel jookseb mõnes Eesti kommertstelekanalis ühe riigikogus esindatud erakonna reklaam, et see erakond ajab „Eesti asja”. Meie kõik maksumaksjatena maksame selle kinni.
2003. aastal algatatud suur ja väliselt JOKK („juriidiliselt on kõik korras”) riigivargus on kujunenud praegusaja suurimaks korruptsioonijuhtumiks ja loonud nähtuse, mida Eesti politoloogid on hakanud nimetama poliitkartelliks.
Herkeli–Lukase erakondade rahastamise vähendamise ettepanek ei lahendaks kõiki 2003. aasta suurvargusest tekkinud probleeme. Minu arvates peaks korraliku lahenduse aluseks olema põhimõte: kui Eesti riik tahab anda erakondadele raha nende tegevuse toetamiseks, siis ainult tingimusel, et ühtegi senti sellest ei saa kasutada valimiskampaaniate tegemiseks. Või kui riik tahab aidata ka valimiskampaaniaid korraldada, siis antagu kõigile valimisnimekirjadele võrdselt teleaega vms.
Herkeli–Lukase ettepaneku hääletamise tulemus näitab selgelt ja riigikogu liikmete puhul ka nimeliselt, kes neist on olukorra tegeliku parandamise poolt ja kes vastu.
Kõigi nelja riigikogus esindatud erakonna praegune põhiprobleem on selles, kes jääb erakondade sisevõitluses peale. Praegu paistab, et kõige kõrgem võim on peasekretäridel või teistel ametikandjatel, kelle esimene kohustus on tegeleda rahaliste vahendite maksimeerimisega, ning erakondade esimehed ja juhtorganid löövad nende ees vaid sõnakuulelikult kulpi.
Kõige arusaamatum on mulle Reformierakonna juhi peaminister Andrus Ansipi positsioon. Varem on ta ikka näidanud end nii erakonna kui ka riigi jaoks otsustusvõimelise juhina. Reformierakonna tulevikule peaks ju riigieelarvest saadav raha olema kõigist kartellierakondadest kõige vähem tähtis. Ja koalitsioonilepingus ei ole minu teada lauset, et riigivarguse tase ei tohi aastatega väheneda!?
