PAT BUCHANAN: Eesti pani USA konksu otsa
Tema ihukaitsjad pidid kasutama pisargaasi, et lüüa tagasi jõhkardid, kes kutsuvad Eestit ”fašistlikuks riigiks”. Eesti diplomaadid ja nende pered saadetakse Moskvast koju.
Riikide suhted on katkemas, kui Kreml riiukukkede tegevust ei lõpeta.
Selle vastiku tüli taga on Eesti otsus teisaldada suur punaarmee sõduri kuju ja nõukogude sõdurite säilmed oma pealinna Tallinna kesklinnast sõjaväekalmistule. Tallinnas on toimunud patriootide ja rahvuslaste kokkupõrked Vene päritolu kodanikega, kelle arvates on solvatud emakest Venemaad ja Eesti natside käest ”vabastajaid”.
Mõlemad seisukohad selles tülis on mõistetavad.
Venelaste jaoks, kes kaotasid miljoneid vanaisasid, isasid ja onusid Suures Isamaasõjas, vabastas punaarmee Euroopa natsismist ning nende ohverdust peab austama. Ja eestlased on tänamatute punt.
Eestlaste jaoks ei vabastanud punaarmee mitte kedagi. Olles saavutanud sõltumatuse Vene impeeriumist Esimeses maailmasõjas, vägistas neid Venemaa, kellele nad loovutati Hitleri-Stalini paktiga. 1940. aasta juunis tormas punaarmee kolme Balti vabariiki, tappis sealse eliidi ja saatis tuhandeid, keda enam kunagi ei nähtud, Stalini töölaagritesse.
Kuigi sakslased tõrjusid sovjetid Balti vabariikidest 1941. aastal välja, tulid nood 1944. aastal tagasi ja hoidsid Balti rahvaid vangistuses seni, kuni kurjuse impeerium kokku varises. Alles siis sai Eesti tagasi oma iseseisvuse ja vabaduse.
Miks peaksid eestlased austama punaarmeed, mis nendega toorutses ja pärast sakslaste väljakihutamist orjastas nad taas pooleks sajandiks?
Miks peaks see küsimus huvitama Ameerikat?
Kui president Putin otsustaks, et eestlased vajavad õppetundi ja saadaks väeüksused seda andma, siis USA NATO liikmena peaks käsitlema Venemaa sissetungi Eestisse kui rünnakut USA vastu ning välja kuulutama sõja Eesti kaitseks.
Nii oleme me silmitsi idiootsusega, et NATO on liikunud Venemaa tuulekotta ning andnud sõjalise tagatise kolmele väiksele rahvale, kel on ajalooline vaenulikkus ühe tuumariigi suhtes, mis oleks suuteline tekitama meile 1000 korda suuremaid purustusi kui Iraan.
Läti on nüüd samuti NATO liige. Ja samuti on Lätil tüli Moskvaga nende venelaste järeltulijate kohtlemise pärast, kelle Stalin suunas Lätti sealse etnilise karakteri muutmiseks. Nende lapsed ja lapselapsed on üles kasvanud Lätis ja ei tunne ühtegi teist kodu, kuigi lätlaste jaoks pole nad teretulnud.
Nende riidude lahendamine on hädavajalik rahuks Euroopas. Aga arvamus, et Venemaa sissetungile ühte Balti riiki peaks USA vastama sõjakuulutusega või mistahes rünnakuga tuhandeid tuumarelvi omavale riigile, on olemuselt hullumeelne.
Ja need ei ole ainsad tülid, mis meil Putini Venemaaga on ja mis võivad plahvatada täiemõõdulisteks kriisideks. Washington on veennud Tšehhit ja Poolat, kaht endist Varssavi pakti liikmesriiki, vastu võtma USA raketitõrjesüsteemi radareid ja rakette.
Meie ütleme, et raketitõrjesüsteem peab silmas Iraani. Venemaa näeb selles NATO ittaliikumise üht tükki, mis teda sihib. Kas saame neid süüdistada sellises mõtlemises, kui vastasime nende vägede lahkumisele Kesk- ja Ida-Euroopast sellega, et tõime Kesk- ja Ida-Euroopa USA juhitud allianssi?
Kui Venemaa-piinajad Washingtonis saavad oma tahtmise, siis Ukraina ja Gruusia tuuakse samuti NATO-sse. See kohustaks meid minema sõtta Venemaaga Krimmi poolsaare ja Ida-Ukraina venekeelse Donbassi, Stalini sünnikoha ja Lõuna-Osseetia ning Abhaasia kontrollimise pärast.
”Moskva ei söanda tungida Balti vabariikidesse!” tuleb vastus. Võib-olla. Aga venelased on nüüd raevukalt natsionalistlikud ja ameerikavastased. Ja suurriigi jaoks on alati viga loovutada väiksemale riigile võime tõmmata ta suurde sõtta. Nagu on ka alati viga anda sõjalisi tagatisi, mida ei suudeta täita.
1939. aasta märtsis andis Suurbritannia Poola polkovnikutele sõjalise tagatise, mida nood ei olnud küsinud, tagatise, mida Suurbritannia ei saanud täita. Järgnenud sõda maksis Suurbritanniale impeeriumi ja Poola kaotas vabaduse 50 aastaks.
1914. aasta augustis teavitas Belgia kuningas Albert kuningas George V sellest, et Saksa keisri väed on ületanud Belgia piiri. Ta võttis abiks lepingu Belgia neutraliteedist, millele ka Suurbritannia oli alla kirjutanud – aastal 1839!
Niisiis kuulutas Suurbritannia Saksamaale sõja ja 700 000 britti kaotas elu Esimeses maailmasõjas, mis suunas lääne oma praeguse enesehävituse teele.
Ja sõgeduse marss kestab edasi.
Pat Buchanani veebipäevikust http://www.buchanan.org/blog Tõlkinud Janek Salme
