Patsient valigu ise
Kui praegu on iga pensioniealise inimese kohta veidi üle nelja tööealise inimese, siis 2050. aastaks on see suhe vaid pisut üle kahe.
Väiksed ja edukad Euroopa riigid, nagu Šveits ja Holland, on asunud oma ravikindlustusmudelit reformima. Reformijad usuvad, et konkurentsi suurendamine võimaldab muuta süsteemi efektiivsemaks, innovaatilisemaks ja kvaliteetsemaks.
Need, kes on reformi vastu, seevastu arvavad, et vabaturusüsteemil puudub inimlikkus ning tulevikus saavad rikkad paremat ja vaesed kehvemat teenust. Lahendus on kahe süsteemi vahel jätkusuutliku tasakaalu leidmine.
Eesti haigekassa on koostöös WHO-ga koostanud rahastamise jätkusuutlikkuse aruande. Tulevikuprobleemide lahendamise meetmetena nähakse seal ette avaliku sektori tulubaasi laiendamist, omaosaluse laialdasemat piiramist ja riigi rolli suurendamist tervishoiusüsteemi juhtimisel. See tähendab, et meie tervishoiusüsteem jätkab senise mudeliga, mis erinevalt muudest eluvaldkondadest ei ole kahekümne iseseisvusaasta jooksul muutunud. Meie tervishoiusüsteemis valitseb plaanimajandusele iseloomulik olukord.
Kümme aastat tagasi algatatud haiglareformi tulemusel on toimunud haiglate taristu eelisarendamine. Haigla võidurelvastumine on parim vahend soodsa haigekassalepingu saamiseks. Praegu on Eestis ühe inimese kohta rohkem moodsaid kompuuter- ja magnetresonantstomograafe kui näiteks Soomes.
Üha suurem osa tervishoiuteenuste maksumusest läheb taristu kulude katmiseks. Arstide, õdede ja hoolduspersonali palkadeks jääb üha vähem raha. Osalt seetõttu lahkub juba mitmendat aastat järjest veerand arstiresidentuuri lõpetanuid Eestist Skandinaaviasse tööle.
Haigekassa väidab, et tervishoius ei ole liberaliseerimine ja patsiendiõiguste suurendamine võimalik, sest tervishoius eksisteerib turutõrge, mille põhjustab arsti ja patsiendi informatsiooni asümmeetria. Seetõttu ei teadvat patsient, milliseid tervishoiuteenuseid tarbida, kui palju on mõistlik arsti juures käia ja millist hinda teenuste eest tasuda. Patsient vajavat teenuseosutaja eest kaitset.
Informatsiooni asümmeetria oli aktuaalne kümme aastat tagasi. Tänapäeval on patsiendil interneti, perearsti ja ennetusprogrammide kaudu väga head võimalused infot hankida ning informeeritud otsuseid teha. Kui soovitakse patsienti kaitsta, siis peaks eelkõige keskenduma ravikvaliteedi mõõtmisele ja standardite kehtestamisele ning pikaajalise tegevus- ja finantsstabiilsuse tagamisele. Paraku on haigekassast reformide tulemusel kujunenud arengukavahaiglate finantsosakond, mille jätkusuutlikus ilma maksubaasi pideva kasvuta ei ole võimalik.
Kuidas olukorda muuta? Peame pöörduma tagasi ravikindlustussüsteemi algse idee juurde, kus ravikindlustusraha liigub koos patsiendiga. Süsteemi muutmine eeldab perearsti suunamissüsteemi täiustamist, et vältida eriarsti tühivisiite.
Eeskuju võiks võtta Soomelt: kehtestada eriarsti visiidile kõrgem omaosalus ning määratleda tervishoiuteenused ja elanikkonnagrupid, kus omaosalus puudub. Eriarstiabi vajav patsient registreerib ennast saatekirja alusel tsentraalsesse ravijärjekorda. Järjekorra saabudes on patsiendil võimalik külastada eriarsti ravikindlustusraha eest. Kui ta otsustab enne seda kasutada tasulist teenust, on tal hiljem – järjekorra kätte jõudes – võimalik esitada arve haigekassale ja saada riigilt hüvitist selle hinnakirja ulatuses.
Tulude suurendamise poolel võiks kaaluda üksikisiku tervisekulude tulumaksust vabastamist, tööandjapoolse eraravikindlustuse erisoodustusmaksust vabastamist, töövõimetushüvitise eraldamist ravikindlustusest ja näiteks hooldusravis ravikindlustuskonto loomist Singapuri mudeli eeskujul.
Euroopa Liidus hakkab lähiaastatel kehtima patsientide vaba liikumise direktiiv. Selle alusel on patsiendil õigus ise valida Euroopa Liidus haigla ning Eesti haigekassa on kohustatud patsiendi ambulatoorse ja päevaravi hüvitama. Haiglaravi puhul on vaja eelnevat kooskõlastust haigekassaga. Sama põhimõte hakkab loodetavasti kehtima ka Eesti piires. See suurendaks erainvestorite huvi investeerida tervishoiusektorisse. Noored arstid leiaksid tasuvat tööd Eestis, selle tulemusel paraneks arstiabi kättesaadavus. Paraneks ka ravi kvaliteet, sest toimuks konkurents patsientide saamise pärast. EL-i uue direktiivi eesmärk on soodustada patsientide vaba liikumist ja seeläbi konkurentsi nii Euroopa Liidus kui ka liikmesriikide piires.
Üksik kinniseotud ja hooldamata vanainimene vanadekodus – sellised juhtumid ei sobi praegusse sajandisse. Kui palju peame me veel kuulma säärastest häbiväärsetest lugudest, enne kui patsiendi võimalust valida endale kvaliteetne teenuseosutaja hakatakse Eestis väärtustama? Euroopa Liit näitab meile eeskuju piiriüleste patsiendiõiguste kehtestamisega. Aeg on saada üle vanadest hoiakutest ja mõelda tulevikuprobleemidega toime tulevatele lahendustele.
