PAUL-EERIK RUMMO: jutud sallimatust ühiskonnast on ülepingutatud
Olen saanud hõlpsasti jutule mitmesuguse taustaga inimestega (ja ümberpöördult) ning huvid, mured ja mõtisklused, mida kuulen, on eeskätt praktilist laadi (hinnatõus, bussiliiklus, katsed prognoosida eluasemeturgu jms).
Sallivus ja sallimatus, suletus ja avatus on liiga abstraktsed kategooriad selleks, et suuta akuutset ühiskonnapilti veenvalt kirjeldada, saati siis analüüsida.
Rahvussuhted minu mulje järgi dramaatiliselt pärast pronkssõduri surnuaiale viimist ei muutunud, küll aga sai nähtavamaks, kes tegutseb nende teravdamise, kes kõigile - päritolust hoolimata - võrdsete võimaluste väljaarendamise heaks.
Suurenenud on venekeelsete koolide (nii õpilaste, pedagoogide kui lastevanemate) valmidus leida tee normaalseks ühiseluks põlisrahvaga.
Kes pronkssõduri ümberpaigutamise vajalikkust ja positiivset tähendust ei mõistnud, need vaevalt on nii kiiresti haavumusest üle saanud - seda loota oleks ebaloogiline ega räägiks inimloomuse tundmisest. Mõned protsessid lihtsalt nõuavad pikemat aega ja settimist.
