Link kopeeritud!

PAUL GOBLE: Barack Obama: uus lootus

 (44)

Ka­hekümne viie aas­ta eest, kui mu töö­vald­kon­naks USA vä­lis­mi­nis­tee­riu­mis olid Bal­ti­maad, ta­vat­se­sin külla­tul­nud Nõuko­gu­de õpet­la­si viia väik­ses­se res­to­ra­ni Ross­ly­nis, mis paik­neb tei­sel pool Po­to­ma­ci jõge.

Ab­dul­lah Piz­ze­ria ni­me­li­ne Itaa­lia res­to­ran kuu­lus pa­les­tiin­la­sest krist­la­se­le. Kõik sel­le et­te­kand­jad olid viet­nam­las­test im­mig­ran­did ja kõik ko­kad af­roa­mee­rik­la­sed.

Osu­ta­sin Nõuko­gu­de küla­lis­te­le, et just sel­li­sed Amee­ri­ka ko­had – mis on tä­he­le­pa­nuväär­sed vaid seetõttu, et need on nii ta­va­li­sed, ise­gi tüüpi­li­sed –  on üks meie suu­re­maid tu­ge­vu­si. Ütle­sin, et kui Nõuko­gu­de Lii­dus olek­sid sel­li­sed res­to­ra­nid, võiks see riik el­lu jää­da ja õit­se­da. Aga kui se­da te­ha ei suu­de­ta, siis tu­leb lep­pi­da tõsias­ja­ga: ter­ve Nõuko­gu­de Liit ei saa ega suu­da el­lu jää­da.

Just need am­mu­sed lõuna-söö­gid mee­nu­sid mul­le tei­sip­äe­val. Päe­val, mi­da pal­jud hak­ka­vad pi­da­ma re­vo­lut­sioo­ni­li­seks, kuid mil­les kõik peak­sid nä­ge­ma taas­kin­ni­tust. Re­vo­lut­sioo­ni­li­ne on see päev põhju­sel, et esi­mest kor­da saab pre­si­den­diks mus­ta­na­ha­li­ne amee­rik­la­ne. See on Ühend­rii­ki­de jaoks tõeli­ne saa­vu­tus, mis aval­dab veel­gi enam mul­jet, kui vaat­le­me se­da teis­te maa­de po­lii­ti­ka ja ühis­kon­da­de kon­teks­tis. Ja Ba­rack Oba­ma va­li­mi­ne on taas­kin­ni­tus, sest te­ma va­li­mi­ne rõhu­tas uues­ti Amee­ri­ka kol­me olu­list as­pek­ti, mis mõju­ta­vad lä­hi­kuu­del ja aas­ta­tel USA-d ja ka ter­vet maail­ma.

Samal teemal:

Vägivallatu revolutsioon

Esi­teks rõhu­tab pre­si­den­diks va­li­tud Oba­ma triumf Amee­ri­ka ühis­kon­na ava­tust. Ja jä­re­li­kult ka võimet en­nast pa­ran­da­da – ükskõik kui kau­ge­le see ka po­leks asu­ta­ja­te põlv­kon­na ideaa­li­dest lii­ku­nud ja ükskõik kui pal­ju vi­gu ka po­leks teh­tud. Mui­de, ajal mil ma maail­ma sündi­sin  – see oli ko­he pä­rast Teist maail­masõda –, ei lu­ba­nud pal­jud osa­rii­gid mus­ta­na­ha­lis­tel amee­rik­las­tel pea­tu­da val­ge­te­ga sa­ma­des ho­tel­li­des. Nad ei toh­ti­nud käia sa­ma­des res­to­ra­ni­des, kus val­ged – ja ise­gi mit­te val­ge­te­ga abiel­lu­da. Mui­du­gi olid kõik need pii­ran­gud nii mo­raal­selt kui ka õigus­li­kult vää­rad.

Ajaks, kui ma sain täis­kas­va­nuks, olid kõik sel­li­sed pii­ran­gud ka­du­nud. Kuid al­les olid jää­nud ee­lar­va­mu­sed, mistõttu ena­mik ini­me­si us­kus: lä­hi­tu­le­vi­kus ei näe me Val­ges Ma­jas mus­ta­na­ha­list pre­si­den­ti. Ja ma ei suu­da lei­da sõnu, et väl­jen­da­da, kui uh­ke ma olen oma kaas­maa­las­te üle sel­lepä­rast, et ole­me nüüd näi­nud mo­raal­selt ja õigus­li­kult vää­ra pii­ran­gu lõppu – ja et ole­me tei­nud se­da il­ma, et olek­si­me ka­su­ta­nud vä­gi­val­da, mi­da sää­ra­ne ra­di­kaal­ne muu­tus on sa­ge­li nõud­nud mu­jal.

Ba­rack Oba­ma rää­kis oma võidukõnes loo­tu­sest. Sel­le võima­lu­sed pei­tu­vad ava­tu­ses.

Olen veen­du­nud, et Oba­ma le­vi­tab ava­tust ja loo­tust maail­mas Amee­ri­kat ees­ku­juks tuues, mit­te aga ära ka­su­ta­des Ühend­rii­ki­de kui ma­jan­dus­li­kult ja sõja­li­selt tu­ge­vai­ma rii­gi po­sit­sioo­ni.

Tei­seks tõstab pre­si­den­diks va­li­tud Oba­ma võit esi­le sel­le, kui täht­sad on põhi­va­ba­du­sed ja võist­le­vad va­li­mi­sed. Mit­te kee­gi, ise­gi mit­te nii tä­he­le­pa­nuväär­ne mees na­gu Ba­rack Oba­ma, po­leks suut­nud võita il­ma põhi­va­ba­dus­te­ta: aval­da­da ar­va­must, or­ga­ni­see­ru­da, tul­la kok­ku ja võis­tel­da va­li­mis­tel, mil­le tu­le­must po­le mõjuvõim­sad et­te ära ot­sus­ta­nud.

Kui sei­sin oma abi­kaa­sa­ga tei­sip­äe­va hom­mi­kul jär­je­kor­ras, oli see peaae­gu re­li­gioos­ne ko­ge­mus. Meie ring­kon­nas oli sa­du ini­me­si, rik­kaid ja vae­seid, mus­ta­na­ha­li­si ja val­geid, Ühend­rii­ki­des sündi­nuid ja na­tu­ra­li­see­ru­nud im­mig­ran­te, kes kõik oo­ta­sid võima­lust va­ju­ta­da nu­pu­le või mär­gis­ta­da va­li­mis­se­del, mis nen­de ar­va­tes muu­dab as­ja. Olen va­li­mis­tel osa­le­nud peaae­gu ne­likümmend aas­tat. Kuid mit­te ku­na­gi va­rem po­le ma nii tu­ge­valt tund­nud, kui tõsi­selt me võta­me ise­seis­vus­dek­la­rat­sioo­ni ja põhi­sea­du­se sõnu „kõik ini­me­sed on loo­dud võrd­seik­s” ja „sea­du­se ees on kõik võrd­se­d”.

Me olime eksinud

Loe veel

Mi­da tä­hen­dab see Oba­ma ad­mi­nist­rat­sioo­ni vä­lis­po­lii­ti­ka jaoks? Liht­salt öel­des: see tä­hen­dab, et USA vaa­tab pi­gem et­te­poo­le kui ta­ga­si ja püüab lii­te luua mit­te niivõrd nen­de­ga, kes toe­ta­vad Was­hing­to­ni ühes või tei­ses küsi­mu­ses, vaid pi­gem sel­lis­te rii­ki­de­ga, kel­le ini­me­sed on pühen­du­nud väär­tus­te­le, mi­da me ja­ga­me – ja nen­de sek­ka kuu­lub ka Ees­ti.

Kol­man­daks kin­ni­tab Oba­ma võit taas pal­ju­de amee­rik­las­te jaoks süga­vat us­ku, et me ole­me tões­ti eri­li­ne rah­vas, ere­dalt sä­rav linn künka­ti­pul, inim­kon­na vii­ma­ne pa­rim loo­tus. See kät­keb en­das nii suu­ri­mat võima­lust kui ka suu­ri­maid võima­lik­ke oh­te. Vii­mas­tel aas­ta­tel – mi­nu­le tä­hen­dab see ae­ga ala­tes 1991. aas­tast – ole­me me kao­ta­nud oma tee.

Lii­ga sa­ge­li sel­le aja väl­tel ole­me me te­gut­se­nud, just­kui olek­si­me riik na­gu iga tei­ne. Oli­me haa­ra­tud sel­li­sest olu­po­lii­ti­kast, mis on meie loo­mu­se­le võõras. Tu­gi­ne­si­me pi­gem oma sõja­li­se­le ja ma­jan­dus­li­ku­le tu­ge­vu­se­le kui meie alus­do­ku­men­ti­des ja amee­rik­las­te süda­me­tes pühaks pee­tud ideaa­li­de jõule, mi­da võis nä­ha nen­de nä­gu­delt, kes ter­vi­ta­sid Ba­rack Oba­ma võitu.

See osu­tab üht­la­si nih­ke­le Amee­ri­ka vä­lis­po­lii­ti­kas. See tä­hen­dab taan­du­mist Was­hing­to­nis vii­mas­tel aas­ta­tel va­lit­se­nud Vii­ni kong­res­si vai­mu­laa­dist, mil­le pu­hul suur­rii­gid tee­vad kok­ku­lep­peid ja väi­ke­rii­gid kan­na­ta­vad. Sel­le ase­mel ha­ka­tak­se te­ge­ma po­lii­ti­kat, kus kõigi õigu­si, ol­gu väi­kes­te või suur­te, rii­ki­de või vä­he­mus­te omi, peab aus­ta­ma. Sel­li­se po­lii­ti­ka teos­ta­mi­ne ei saa ole­ma ker­ge. Ala­ti on risk, et see võib muu­tu­da ris­tisõjaks, mis koor­mab Amee­ri­ka üle ja võib muu­ta ta väl­ja­kut­se­test haa­va­ta­vaks. Aga ar­ves­ta­des se­da, mi­da Ba­rack Oba­ma on öel­nud, te­ma in­tel­li­gent­sust ja soo­vi ümb­rit­se­da end nen­de­ga, kes usu­vad pi­gem idee­des­se kui pel­ka jõuka­su­tus­se, on Amee­ri­kas uus loo­tus – ja jä­re­li­kult peaks ole­ma ka rii­ki­des na­gu Ees­ti uus loo­tus, mis tu­le­neb Amee­ri­ka pühen­du­mi­sest oma väär­tus­te­le.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare