PAUL GOBLE: Miks vajavad riigid armeed?
Mõnikord pole riikidel ühtegi muud valikut, kui anda osale rahvast kätte relvad, et nad kaitseksid riiki väliste või sisemiste ohtude eest. Mõnikord ehitavad riigid üles armee, et propageerida rahvuste integratsiooni ja konsolideerumist. Ja mõnikord peavad riigid sõjaväge ülal pelgalt põhjusel, et normaalsel riigil on tavaliselt armee – kui tõsiseltvõetavuse märk, mis lubab riigil suhelda teiste maadega viisil, mis vastasel korral poleks võimalik.
Kuid tavaliselt otsustavad riigid armee omamise kasuks kõigi nende tegurite koosmõjul – ning mitmesuguste tegurite konstellatsioon, mis paneb ühe riigi sel viisil toimima, võib erineda sellest, mis tõukab tagant mõne teise maa samalaadset otsust.
Enamgi veel, riigi poliitiliste liidrite ja kodanike hinnang nendele teguritele on ajas muutuv. Liiga tihti jäävad armee omamise põhjused kõikvõimalikes aruteludes armee finantseerimise, koosseisu ja rakendamise üle lihtsalt tagaplaanile.
Otsese ohuga silmitsi seisvatel riikidel pole üldiselt mingeid probleeme otsustamisel, et nad peavad omama võimalikult suurt ja hästi rahastatud sõjaväge, et neid ohte ära tõrjuda.
Otsus sõltub ohu tajumisest
Aga kui oht on ähmasem, korraldavad riigid sageli arutelusid selle üle, kas neid teeniks paremini väike ja kutseline armee või pigem sõjavägi, mille tuumaks on kutselised ohvitserid, kuid mille teenistuses – tavaliselt kehtib üldine väekohustus – on olnud enamik täiskasvanuid, kes on saanud väljaõppe. See võimaldab neil ühineda väeüksustega kriisi korral või, kui vaja, hakata geriljavõitlejateks.
Mõneski riigis, keda ei ähvarda ükski vahetu oht, on raske otsustada kaitseväe rahastamise üle – ent mõnigi kord otsustavad nad siiski toetada armeed, milles enamik kodanikke millalgi siiski aega teenib, sest sageli aitab kaitseväeteenistus kõige erinevamaid gruppe integreerida.
Riigid võivad otsustada ka “rahvaarmee” kasuks – nagu selliseid institutsioone sageli nimetatakse. See omakorda ütleb nii mõndagi riigi ja selle poliitiliste liidrite kohta: nende maade juhid, kus on sajaprotsendiliselt kutseline armee, saavad lubada endale rahva meeleoludest sõltumatumat käitumist rohkem kui nende maade juhid, kus eksisteerib kaitseväekohustus.
On ka riike, kes otsustavad armee kasuks, kuna seda peetakse tõhusa riikluse osaks ja instrumendiks, mis aitab neil olla tõsiseltvõetav, olgu siis sõjaliste liitude kaudu või muul viisil interaktsioonis teiste maadega.
Eeltoodu paistab ilmselt väga abstraktne neile, kes praegu arutlevad, kas Eesti peaks säilitama kaitseväekohustuse või minema täielikult üle kutselisele armeele. Kuid niimoodi mõtlemiseks on kolm olulist põhjust.
Esiteks, suurem osa diskussioonist on seni keskendunud liiga kitsalt sellele, kas kaitseväekohustus säilib või mitte ja kui palju see maksab. Sellistes raamides toimuv arutelu tähendab, et tähelepanu alt jäävad välja põhjused, miks Eesti üleüldse kaitseväge omab ja miks on see just selline, nagu ta praegu on.
Teiseks, igasugune viide Eesti või teiste maade minevikukogemustele tekitab pigem poliitilisi kirgi asjaomaste inimeste või riikide vahel, kui et aitab kaasa infoküllasele debatile, mida Eesti vajab. Enamgi veel, niisugused viited ei ole kohaldatavad sellele unikaalsele situatsioonile, kus asub Eesti aastal 2005.
Ja kolmandaks, kui me tõstatame küsimuse selliselt abstraktsiooniastmelt, on meil palju parem mõista seda, mis senises diskussioonis on jäänud tagaplaanile: ükskõik millise otsuse eestlased ka ei langeta – ja see on eestlaste, mitte kellegi teise otsus – on sellel neile endile, Eestile ja ka ülejäänud maailmale palju sügavamad tagajärjed, kui praegused debatis osalejad näivad endale tunnistavat.
Samal teemal:
Margus Kolga “Teadmatuse vangid”, EPL 14.10.
Allan Käro “Praod julgeolekus”, EPL 21.10.
Mart Helme “Katastroofi-
kurss”, EPL 24.10.
Priit Simson “Proff, hästirel-vastatud, täiesti surnud”, EPL 28.11.
Eerik-Niiles Kross “Uus soomepoiste liikumine”, EPL 5.12.
