Pauli Järvenpää: Kas Eesti on kaitstav?
Lõpparuannet lugedes läheb süda raskeks. Ehkki arvukad sõjaväevormis ja -vormita asjatundjad andsid endast parima Eesti kaitsmiseks, võttis Venemaal ometi Tallinna alla jõuda kõige kauem 60 tundi. Pidades silmas jõudude praegust vahekorda Baltikumis, ei olnud vahet, mida võtab ette Eesti sõjavägi ka oma NATO liitlaste sellise toega, mida nood suudavad praegu piirkonna riikide kaitsmiseks eraldada - ikkagi ei olnud nad võimelised vältima äkilist edukat kallaletungi Eestile.
See on halb, pole midagi öelda. Selle juures oli siiski ka midagi head. Sõjamägude osalejad leidsid nimelt, et mõningase pingutusega saab olukorda kallutada kaitsjate kasuks. Masendava tulemuse vältimiseks oleks vaja kaitsejõudu, mis koosneks seitsmest brigaadist, sealhulgas vähemalt kolmest raskesoomusbrigaadist, mida toetaks küllaldane õhujõud ning merel ja maal baseeruv tehnika, samuti muud sõjalised abivahendid.
See on juba natuke parem, aga miinuseks on asjaolu, et Baltikumi kaitse sellist tugevdamist ei ole vähemalt lähiajal ette näha. Kuigi niisugune heidutus ei oleks sellisele jõukate riikide alliansile nagu NATO otseselt üle jõu käiv - RANDi aruande põhjal kuluks kolmele tuliuuele raskebrigaadile umbkaudu 13 miljardit USA dollarit -, ei oleks see ometi mingil moel odav. Pealegi lisanduksid sellele igapäevased väljaõppe, varustamise ja muud tegutsemiskulud, mis võivad aastas ulatuda kolme miljardi dollarini. Sestap ei tasu unistada: selliseid ressursse pole lihtsalt kuskilt võtta.
Siiski on olemas ka teine lahendus. Selmet üritada tõrjuda Venemaa agressiooni tavapärasel viisil, soomust soomuse ja relva relva vastu paisates, võib Eesti ära kasutada oma suhtelist tugevust, milleks on kohalike olude tundmine, tuttav maastik ja riikliku taristu toetus. Püüdmata võrdväärsena vastu astuda Venemaa arsenalile - mis, kui uskuda RANDi aruannet, on ülimalt keeruline või otse võimatu -, võiks Eesti kasutada hoopis kontseptsiooni, mida nimetatakse tõkestavaks heidutuseks (deterrence by denial).
Mida selle all mõeldakse? Tõkestav heidutus tähendab aja eelistamist ruumile. Sellega seataks vaenlase väed ohtu kohe, kui nad ületavad Eesti piiri. Sellega häiritaks vaenlase sideliine ja logistikat. Sellega sunnitaks vaenlane kindlas suunas liikuma ja aeglustataks teda. Sellega pandaks vaenlane jõude ümber korraldama. Vastast niimoodi igakülgselt ahistades tekitataks edasitungivale agressorile suuri inimkaotusi.
Eesti on tõkestava heidutuse loomiseks juba iseenesest heas olukorras. Eesti regulaarvägi on väga väike, kuid oma praegust kutsealuste hulka paremini välja õpetades ja Kaitseliidu potentsiaali etemini ära kasutades suudaks Eesti oma kaitsevõimet kiiresti tugevdada. Näiteks luues suurel hulgal väikseid väeosasid, vahest mitte suuremaid kui rühm või ehk kompanii, ja varustades neid tänapäevaste, hõlpsasti kasutatavate, aga võimsate kaitserelvadega, suureneks Eesti tõkestava heidutuse võime märgatavalt.
Need väikesed üksused kasutasid tänapäevast tehnikat, näiteks teabe kogumise ja analüüsimise süsteeme, moodsat raadiovarustust, sihtmärgi kinnistamise ja rekke võimet, tankitõrje- ja õlalt tulistatavaid õhutõrjerakette (näiteks Javelin, TOW ja Stinger), droone, küberkaitse- ja ründevõimet, eriti aga õhk-pind tuletoetusvahendeid. Traditsioonilised miinipildujad, mida toetavad moodsad suurtükiradarid, kuuluvad mõistagi samuti lahutamatult varustusse.
Ettevalmistusi peaks loomulikult tegema juba rahuajal: teed, sillad ja raudteed peavad olema valmis purustamiseks, miiniväljad kavandatud ja miinid ladustatud. Üksused peavad samuti olema äärmiselt liikuvad ja paindlikud, kasutama vajadusel äkkrünnakuid või suutma koonduda suuremaks üksuseks, et anda ühiselt vaenlasele tugevam löök.
Lisaks põhiülesandele, milleks on agressori rünnaku aeglustamine, seisab nende üksuste ees ülesanne kaitsta Eesti ühiskonna olulisemat vara: lennujaamu, sadamaid, transpordisõlmi, elektrijaamu ja sõjaväerajatisi, sõnaga sihtmärke, mille kaitse on praegu väga nõrk just seepärast, et regulaarväed neid ei kaitse. Need üksused tunneksid oma tegutsemisala iga viimast nurgakestki, sest juba mehed ise on värvatud samast piirkonnast, nii et tegu on nende kodukülade ja -linnadega.
Sellise tõkestava heidutuse võime loomine ja alalhoidmine ei tähenda aga sugugi, et Eesti peaks regulaarväe hooletusse jätma. Otse vastupidi. Riho Terrase õnnestunud väljenduse kohaselt vajab Eesti riigikaitse "rasket metalli" - tanke, sotrasid ja suurtükke -, et kaitsta olulisemaid riiklikke sihtmärke, näiteks pealinna vaenlase dessantvägede rünnakukatse eest. Samuti vajab Eesti mitmelasulisi raketiheitjaid, kesk- ja kaugmaa-tiibrakette ning mehitamata õhukeid agressori juhtimiskeskuste ja radarite halvamiseks.
Seda on paraku lihtsam öelda kui teha. Kuigi Eesti on kiiduväärselt otsustanud eraldada sõjalisteks kulutusteks üle kahe protsendi rahvamajanduse kogutoodangust, ei ole Eesti kaitse-eelarve siiski lõpmatu suurusega. Siinkohal peaks appi tulema allianss. Et väikeriik, nagu Eesti ju on, ei suuda osta endale äärmiselt kõrgtehnoloogilisi ja keerulisi süsteeme, peaksid suuremad ja jõukamad liitlased pakkuma vajalikku varustust kas relvaannetuste või soodsal tingimustel laenu või muul moel lihtsamalt.
See oleks poliitiliseltki paeluv, sest demonstreeriks alliansi solidaarsust ja valmisolekut panustada kogu Baltikumi heidutusse.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
