Paulina Neuding: Kas laseme Lähis-Ida konflikti Euroopasse?
Rabi Shneur Kesselman hindab, et alates 2004. aastast, kui ta asus elama Lõuna-Rootsi linna Malmösse, on ta olnud umbes saja antisemiitliku ründe sihtmärk. Viimane oli kõigest paari päeva eest, kui autotäis noori immigrante märkas teda pärast õhtust jumalateenistust sünagoogist koju minemas. Juht kiirendas autot ja pööras kõnniteele, justkui tahaks rabi alla ajada.
Kesselman juhib juudi kogudust Malmös – linnas, kus paljud juudid ei julge enam avalikult kanda palvemütsi ega Davidi tähte. Kesselman oma suure habeme ja musta kaabuga torkab teiste hulgas silma, alatasa teda neetakse, ähvardatakse või sülitatakse tema poole. Umbes tosin peret tema kogudusest on otsustanud lahkuda Iisraeli või USA-sse ning Simon Wiesenthali keskus on välja andnud hoiatuse Malmöt külastavatele juutidele.
Imporditud antisemitism
Kuid Rootsi linna Malmö probleemid ei ole ainulaadsed. Antisemitism suureneb mitmel pool Euroopas. Saksamaal ja Austrias panevad enamiku antisemiitlikke tegusid endiselt toime paremäärmuslased, kuid mujal Lääne-Euroopas on kasvu taga noored meessoost immigrandid.
Hiljutine nelja juudi – rabi ja kolme koolilapse– mõrv Toulouse’is on üks viimase aastakümne jubedamaid antisemiitlikke kuritegusid. Mohammed Merah’st, kes tappis oma tapakäigul kokku seitse inimest, teame me ikka veel liiga vähe, et kinnitada, kas ta oli seotud al-Qaidaga, nagu ta ise väitis. Kuid vastukajades tema tapatalgule on näha väärtusi ja ideid, mis on liigagi tuttavad.
Paar päeva pärast mõrvasid kogunes Toulouse’is umbes 30 inimest, valdavalt näokatet kandvad naised, Merah’d mälestama. Põhja-Prantsusmaal palus üks kooliõpetaja oma klassilt Merah’ mälestuseks vaikusehetke. Nice’is vandaalitseti juutide haudadel. Sartrouville’is ilmusid majaseintele grafitid „Elagu Merah!” ja „Kättemaks”. Vastloodud Facebooki gruppide seintel räägiti Merah’st kui märtrist.
Me võime mitte teada palju Merah’st, kuid kahjuks saame üha rohkem tuttavaks imporditud antisemitismiga, millele Euroopa ühiskondadel on väga keeruline vastu seista. Eurooplased eelistavad probleemist tihti mööda vaadata, käsitledes seda kahe grupi vahelise konfliktina, kus vastutus lasub võrdselt mõlemal poolel. Kui küsisin Malmö linnapealt Ilmar Reepalult Malmö juutide vastu suunatud ähvarduste kohta, väitis tema, et Malmö juudi kogukond olevat läbi imbunud Rootsi Demokraatide [Sverigedemokraterna] esindajatest – see on immigratsioonivastane partei, mille juured on Rootsi neonatside liikumises –, mis tähendab, et nad on ühesugused antisemiitidega, kes neid taga kiusavad.
Reepalu pidi pärast intervjuu ilmumist oma sõnad tagasi võtma. Tema väites peegeldus laialt levinud arvamus, et araabia noorte juutidevastased rünnakud Euroopas on osa kahe grupi vastastikusest vägivallast, mis seab nad moraalselt samale tasemele.
Gaza sõja mõju
Vihakuritegude statistika paljastab teistsuguse pildi. Euroopa riigid – nende seas Prantsusmaa, Rootsi ja Suurbritannia – kogesid antisemiitlike vihakuritegude järsku kasvu kolme aasta eest Gaza sõja ajal. Suurbritannias registreeriti 2009. aastal 317 rünnakut, 2008 oli neid olnud 112. Prantsusmaal olid vastavad näitajad 195 ja 50. Pole andmeid, et samal ajal oleksid sagenenud juutide vägivaldsed rünnakud muslimitele. Õigupoolest paistab, et säärast kuritegevust ei oleigi.
Edasiseks on kaks võimalikku stsenaariumi. Esiteks: üha suurem hulk juudi perekondi, kes kardavad oma tuleviku pärast, lahkub Iisraeli ja USA-sse ning sellega algab järjekordne häbiväärne peatükk Euroopa antisemitismi ajaloos, olgugi seekord impordituna Lähis-Idast. Märke sellisest emigratsioonist on juba näha.
Teise stsenaariumi puhul imporditaks Lähis-Ida konflikt kogu täiega Euroopasse, mis tähendab, et noored juudi mehed hakkaksid ründajatele vastama sama vägivaldselt. See tähendaks juutide ja muslimite vahelise vägivalla kasvu Euroopas.
Võib-olla on ka kolmas alternatiiv. Euroopa heaoluriigid peaksid vaatama üle oma prioriteedid. Prantsusmaa, Rootsi, Suurbritannia ja teised Euroopa riigid garanteerivad oma kodanikele terve hulga õigusi. Kuid nad ei täida üht riigi põhifunktsiooni – ei kaitse oma kodanikke füüsiliste rünnakute eest.
Copyright: Project Syndicate, 2012
www.project-syndicate.org
