Lõpuks pakuvad poliitikud maameestele asjalikku abi – iga mees saab riigilt korraliku peatäie jagu toetust, mille eest valimistel vastutasuks hääli loodetakse. Kergekaalulised maamehed sirutavad käe rõõmuga välja ning kui enne märtsi peaparanduse ka saab, annavad oma hääle kerge südamega. Iseasi kellele, sest kõik poliitikud kinnitavad ühtse kisakoorina: “Aitame! Aitame! Aitame!”.
Kuigi tõsised maamehed saavad aru, millist häälte kogumise mängu nendega harrastatakse, ei raatsi nemadki magusast palast sirgeselgselt loobuda. Võtavad pakutavaid tuhandeid valurahana ummikusse jooksnud põllupoliitika eest.
Tark talumees teab, et tema tuhanded hajuvad tegelikult töösturi taskusse, kes hiigelkasumeid saab ning näiteks luksusjahte ostab. Õigesse kohta lähevad vaid nende meeste kroonid, kellel ainult peatäie jagu saada.
Põllumehed teavad hästi, et ei põllumajandusministeerium ega ükski teine suuda täpselt arvutada, kui suurt kahju iga üksik talumees tegelikult ilma tõttu kandis. Naabrimees naabrimehe kohta muidu-gi teab, aga kui kõik mi-dagi põske saavad, ei ha-kata üksteise pihta näpu-ga näitama.
Muuseas, kust sai valitsus olukorras, kus usaldusväärset info kogumise süsteemi pole, üldse teada, et ilmakahjud olid 227 miljonit krooni.
Väidetavalt on andmed töödeldud rahvusvaheliselt tunnustatud meetodi järgi – aga kui algandmed on blufitud? Kui põllumajandusühistu või talupidaja pani kirja laest võetud kahjuhulga, nagu kolhoosiajal kombeks?
Sellele küsimusele ei oota vastust ei põllumees ega poliitik, sest mõlemal on rahajagamisel isiklik kasu mängus. Riigimehelikku suhtumist ei jätku ei ühel ega teisel.
Põllumehest võib isegi aru saada. Kui ta näeb, kuidas riigi rahaga usinasti riigitegelaste taskuid täidetakse, siis ei ole ju temalgi põhjust andja pihku sülitada.
Lööme siis kõigele käega. Las minna!
