Peeter Ernits: Tahate teada, kuidas võim üle võetakse? Diilid on ammu tehtud, häältearv teada
Mu hea kolleeg ja konkurent laupäevasel erakonna esimehe valimistel Jüri Ratas soovitab lõpetada jutud sellest, et erakonnas on mingid leerid ning väidab, et Keskerakonnas ei ole „omasid“ ja „võõraid“.
Üldiselt ma austan Jürit, kuid siinkohal pole Jüri siiras. Viimase aastaga on erakonda liiga palju lõhestatud. Ma olen näinud kõike seda väga lähedalt. Kuigi aasta tagusel kongressil valiti erakonna esimeheks Edgar Savisaar, pole tänased võimule pürgijad seda kordagi aktsepteerinud. Parimal juhul on olnud üksnes viisakas naeratus näol, rusikas on kogu aeg taskus rullis olnud.
Riigikogus oleme istunud päevast päeva ninapidi koos, paraku oleme leidnud vaid korra aega, et kuhjuvatest pingetest omavahel ausalt rääkida. Te kuulsite õigesti- vaid korra aastas, ja sedagi suure surmaga.
Võitlus on käinud piltlikult öeldes iga ruutmeetri maa pärast, eesmärgiks aga on olnud iga hinna eest n-ö oma inimeste paigutamine piirkondade juhtideks.
Uue inimesena erakonnas oli mul seda hämmastav vaadata. Tunnistan ausalt, ega ma toona veel hästi aru ei saanud, millest selline ind ja raevukus. Mõnel pool oli kohal lausa kümmekond riigikogu liiget, seejuures pooled tulid üht kandidaati, pooled aga teist kandidaati toetama. Valgas oli eriti naljakas. Kümmekond saadikut oli kohal, keda aga polnud, oli piisav arv erakonna liikmed. Täpsemalt puudus vajalik kvoorum.
Seekord ei jäänud meil üle muud, kui kohaletulnud rahva küsimustele vastata. Inimesed olid õnnelikud, et nii palju riigikogulasi äkki võimaluse oli leidnud nende juurde kaugesse provintsilinna sõita ja tunnistasid, et kunagi varem pole sellist imet juhtunud.
Täna ma tean, et see ime ei juhtunud niisama.
Raevukaid võitlusi ei peetud mitte niisama. Keskerakonnas on piirkonna esimeestel otsustav sõna öelda, kkellest saab kongressi delegaat ja kellest ei saa, kes esitatakse piirkonna poolt erakonna esimehe ja juhatuse liikme kandidaadiks.
„Omad“ saavad delegaatideks, „omad" esitatakse nii esimehe kui juhatuse liikme kandidaatideks. Valed inimesed ehk „võõrad“ lükatakse samal ajal aga julmalt üle parda.
Kolm värsket näidet. Tartu piirkond jättis delegaadi mandaadist ilma hiljutise peasekretäri, riigikogu liikme Oudekki Loone, Võrumaa aga kirikuõpetaja Jüri Pallo. Ja seda vaatamata sellest, et kumbki on piirkonna juhatuse liige. Nende ainus patt oli selles, et nad on „võõrad“.
Põlvamaa aga võttis võimaluse kongressil hääletada riigikogu liikmelt Heimar Lengilt, hoolimata sellest, et Lenk on vaieldamatult tuntuim Põlvamaa saadik Toompeal.
Kuid on veel üks, seejuures ülimalt tähtis asi - diilid. Avalikult sellest palju ei räägita, kuid just nende omavaheliste kokkulepetega kujundatakse erakonna tulevane juhtkond.
Ka diile tehakse mõistagi „omade" vahel.
Näiteks lubab Pärnu linn toetada Jõgevamaa poolt juhatuse liikmeks üles seatud Taavi Aasa, Jõgevamaa omakorda vannub, et annab kõik oma hääled Pärnu linna poolt juhatuse liikmekandidaadiks üles seatud Kadri Simsonile. Lühidalt lihtlabased kokkulepped: sina mulle, mina sulle. Pärnu lubab, et tema 27 delegaati annavad hääle Aasale, Jõgevamaa omakorda vastu, et nende 57 delegaati annavad oma hääle Simsonile.
Kõikide diilidega kokku saab Simson 497, Aas aga 566 häält.
Kuna iga delegaat saab juhatuse valimistel hääletada maksimaalselt kaheksa inimese poolt, siis trükivad piirkonna juhid valmis hunniku kaheksa nimega lipikuid, annavad need bussis kongressile sõitvatele delegaatidele pihku ja loevad igaks juhuks veel ka sõnad peale.
Delegaat läheb valimiskabiini, võtab piirkonna esimehe poolt ette valmistatud nimekirja kätte ja teeb ristikesed just sinna, kuhu vaja.
See on teooria. Praktika on keerulisem. Keegi kaotab lipiku ära ja on ahastuses, kelle nime taha ristike teha. Tahaks mõnele teada tuntud inimesele hääle anda aga talle vist ei tohi.
„Kes on Tõnis Mölder,“ küsib mõistmatuses Võrumaa delegaat. „Aga kes see Anneli Ott selline on,“ tahaks omakorda Kohtla-Järve delegaat teada.
Vaatamata sellele, et inimesed kumbagi ei tunne tuleb just nende nimede taha ristike teha.
Seega otsustavad kongressi saatuse mitte tuhatkond delegaati, vaid hoopis paarkümmend piirkonnajuhti. Just sellepärast oli aastapäevad tagasi tarvis võimu ülevõtjatel võimalikult palju piirkonna juhte enda paati saada.
Tegelikult ei peaks laupäevast kongressi üldse ootama. Hiljuti peasekretäri kohale pandud Jaak Aab teab juba täna, kui palju keegi hääli saab.
Peasekretäri kt. Jaak Aabi laual on laupäeval valitava juhatuse täielik nimekiri. Iga inimese taga on seejuures tema täpne häälte arv. See nimekiri kannab pealkirja „Diilinimekiri“.
Ma ei hakka siinkohal täit nimekirja üles lugema. Toon välja vaid mõne. Põhja-Tallinna linnaosa vanem Raimond Kaljulaid saab näiteks 398 häält. Alles suve lõpus istusime temaga üheskoos Hundisilmal, aga peale kapos käiku ja kriminaalsüüdistusest pääsemist muutis ta üleöö meelt. Pirita linnaosa vanem Tõnis Mölder, kes saab kolleegist tüki maad rohkem hääli, täpsemalt 474, ning Võrumaa piirkonna juht Anneli Ott, kes kirikuõpetaja Jüri Pallo delegaatide nimekirja ei pannud, rääkimata Savisaare „vanast sõbrast" Aadu Mustast, kes Oudekki Loonet delegaatide nimekirja ei pannud.
Eelnevast peaks olema selge, miks mina n-ö suurt kongressi pooldan. Kriitilisel ajal tuleks kasutada teistsuguseid meetodeid kui uimasel rahuajal. Eesti suurimal erakonnal on ligi 15 000 liiget, peaksime andma kõigile, kelle jaoks erakonna saatus on tähtis võimaluse kongressil oma sõna öelda.
Kuid seda Savisaare kukutajad kardavad nagu vanakurat välku. Väikest kongressi saab vajalikus suunas juhtida, suur on seevastu juhitamatu.
