Üheks märgilisemaks näiteks uute vaatenurkade ja argumentide esitamisel võib kahtlemata lugeda Lev Trotski artikli „Mis on natsionaalsotsialism?“ avaldamist ajakirjas Vikerkaar. Kommenteerituna kommunistliku filosoofi Eero Loone poolt. Sellesama, kes olevat 1987. aastal dialektilise materialismi loengus öelnud Indrek Tarandile ja Eerik-Niiles Krossile „Kas te saate aru, et kui meil siin see perestroikanimeline eksperiment läbi saab, siis teiesuguste jaoks meil padruneid jätkub“. 

Rääkides aga hirmust ja päriselt maailmas toimivast kurjusest, mis on saabunud just läbi ideoloogiate ning mitte universaalse ja absoluutse kurjusejumala, võiks hetkeks hoopis mõelda antikapitalistlikes Venezuelas ja Põhja-Koreas nälgivatele ja vangistatud miljonitele inimestele. Ning vahel ka neile Trotski, Lenini ja Stalini punaarmee poolt mõrvatud kaasmaalastele, tänu kellele on teil üldse võimalus osta üheotsapilet Tenerifele, saada riigilt honorare oma rahva ja kultuuri mõnitamiseks, teoretiseerida töötava rahva kulul antikapitalismi kasulikkuse üle ning olla meie pimedas Eestis rõhutud, hirmul, kurjuse meelevallas ja ahistatud.