Link kopeeritud!

Peeter Espak: kirik ja riik – uus kunstlikult ülesköetud lõhe Eesti ühiskonnas

 (931)
Kersti Kaljulaid ja Peeter Espak
Kersti Kaljulaid ja Peeter EspakFoto: Ekspress Meedia

Ühiskonnas, kus 40 protsenti inimestest usub surmajärgset elu ja vaid kolmandik ei käi kunagi kirikus, pole religioossus sugugi oma tähtsust minetanud, kirjutab Peeter Espak.

President Kersti Kaljulaidi otsus mitte osaleda tema ametisseastumise puhul Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku tänujumalateenistusel on meie avalikkuses põhjustanud sotsiaalmeedia arutelude ja ajalehtede arvamusartiklite keeristormi. See kinnitab üha enam tõdemust, et usuteema on Eesti ühiskonnas üks keskseid vaidlusobjekte ja enim kirgi üleskütvaid teemasid üldse.

Olgu arutelu teemaks islam, mošee, usuõpetus või kristlikud sümbolid, iga väiksemgi arvamusavaldus või sündmus saab suure tõenäosusega üleriigiliseks kirglikuks vaidlusteemaks. Seoses presidendi otsusega mitte jumalateenistusele minna on viimasel ajal enim kõneainet tekitanud nii Janek Mäggi Kaljulaidi noomiv kui Orenti Kampuse presidenti kiitev ja kogu kirikut Putiniga seostavad arvamuslood.

Võidumeesteks nii ateism kui Taara

Ühed kiruvad presidenti sideme kaotamise pärast meie traditsioonide ja meile kirjaoskuse ning koolihariduse toonud luterlusega. Teised tunnevad aga rõõmu, et tule ja mõõgaga Taara ära tapnud papid said vastu pükse ja tõsise alanduse osaliseks. Presidendi otsus mitte osaleda ühel jumalateenistusel näib justkui olevat nii võitlevatele ateistide või siis ka Taarat tagasitahtvate õigete Eesti meeste pidupäev.

Samal teemal:

Muidugi rõõmustavad ka meie anonüümsed kommentaatorid, sest nüüd on kõik pirrud kahel otsal taas põlema süttinud ja judeokristlik vandenõu riigist välja juuritud. Varsti ilmub Vanemuine isiklikult suure kandlega presidendile kiitust laulma; või saabub hoopis Tarand-Strandberg-Kivirähki uus õndsuseajastu, kus kõik on defineeritud teaduslike faktide ja tõestusvormelitega. Tõestuskäik „Jumalat ei ole, sest vaatasin teleskoobiga taevasse ja ei näinud – järelikult pole olemas“ oleks justkui presidendi käitumisest saanud kinnitust oma tõesusele.

Teisalt jällegi on kummaline paljude kirikuringkondade liigne hädaldamine teemal justkui oleks meie kirik muutunud presidendi puudumise pärast nõrgemaks või võiks 2000 aastat vana traditsioon kuidagi ühe maise ja ajutise valitseja väikse otsuse pärast karvavõrdki kannatada saada. Kristlik jumal peaks olema kõikvõimas ja ka piiritult hea. Seega ei saa Kaljulaid jumalat ega kirikut kuidagi kahjustada.

Viimaseks uudiseks Kaljulaidist ja kirikust oli meedias ja eriti sotisaalmeedias laialt kajastust leidnud presidendi otsus mitte osaleda 1. detsembril Toomkirikus traditsioonilisel advendikontserdil. Paratamatult avaldab presidendi käitumine väga suurt mõju kogu rahva enesetundele, sotsiaalsele sidususele ning just sellele, kuivõrd kõik siinsed elanikud ennast selle ühe riigi osana tunnevad. President Kaljulaid on lubanud olla kogu Eesti president, isegi EKRE oma.

Selle sama „kogu rahva presidendiks“ olemise lubadusele tuginedes ehk väidabki õigeusu vaimulik Orenti Kampus: „Arvud näitavad, et eestlane ei ole kiriklik rahvas. Ei ole. Niimoodi saab öelda, et meie president toimis enamuse kohaselt. Rahvas valib riigikogu, riigikogu presidendi.“ Statistika järgi ei käivat Eestis umbes miljon inimest kirikus ning president toimis enamuse kohaselt. Kuid kas Kampuse tõlgendus vastab tõele, kui analüüsida meile kättesaadavaid statistilisi andmeid?

Kõige labasemalt on teemat aga ehk käsitlenud Kaarel Tarand oma 3. novembri Õhtulehe kolumnis: „Mis asjad on usuringkonnad, kelle üritustel peaks osalema? Kas president peaks ka näiteks satanistide või kloriidisööjate „koguduses“ kaasa tegema?“

Kirikut väldib vaid iga kolmas

Loe veel

Euroopa sotsiaaluuring aastast 2014 annab väga selge ülevaate sellest, palju meie inimestest väljaspool erilisi sündmusi (nagu matused, laulatused) usuteenistustel käivad. Selgub, et iga päev käib kirikus ligikaudu 0,2% inimestest, rohkem kui korra nädalas 1,3%, korra nädalas 2,8%, vähemalt korra kuus 5,5%, ainult erilistel pühadel 29,8%, veelgi harvem 28,7% ja mitte kunagi 31,7%. Saame tulemuse, mille kohaselt vähemalt igakuiselt külastab meie kirikuid lausa iga kümnes tänaval vastutulev inimene.

Erilistel pühadel või veelgi harvem käib kirikus valdav enamus – kuus kümnest vastutulevast inimesest. Mitte kunagi ei käi kirikus keskeltläbi kolm kümnest – selge vähemus. Loobudes üldse kiriklikel tseremooniatel osalemast samastab meie president ennast kindlalt kolmandiku vähemusega meie rahvast ning vastandab ennast kaudselt kahele kolmandikule.

Religiooniteaduslikult ei tähenda aga „usklik“ olemine mitte mingil moel ainult kirikus käimise akti või konkreetsesse usulahku kuulumist. Mõiste alla „religioossus“ või „usk“ kuulub kahtlemata tohutu paljusus maailma- ja ühiskonnanähtusi. Kui võtta aluseks religiooni miinimumdefinitsioonid „usk nähtamatu või veel teadmatu olemasolusse“ või „usk vaimolenditesse“, on religioossed vast pea kõik inimesed üle maakera. Eriti teoreetilised füüsikud, kelle eesmärgiks on jõuda jälile veel teadmatule olemise alusele ja seaduspäradele.

Kui puuduks usk selle veel mittemõistetava olemisvõimalusse, poleks teadust tegelikult üldse olemas. Kuid religioosne on oma olemuselt ka usk horoskoopidesse, kõikvõimalikud rituaalkäitumised, isegi kartus teed ületava musta kassi ees. Rääkimata nõidade, hiromantide, selgeltnägijate ja pendlimeeste teenuste kasutajatest.

40% usuvad elu pärast surma

Selle aasta jaanuaris Ühiskonnauuringute Instituudi poolt tellitud väärtushinnangute uuringus püstitasime küsimuse, kas usute elu pärast surma? Kindlasti usub elu pärast surma 14%, pigem usub 26%, pigem mitte 28%, kindlasti mitte 23% ning vastust ei osanud anda 10% 795-st küsitletust 18-aastaset ja vanemast Eesti kodanikust.

Kokkuvõtlikult 40% kodanikest usuvad elu pärast surma, kümnendik ei oska seisukohta võtta ning pool ei usu. Võime väita, et antud küsimuses on kodanikkond jagunenud peaaegu pooleks, seda küll väikese enamusega surmajärgsesse ellu mitteuskujate osas. Erinevate uuringute nagu ka lihtsalt toimuva jälgimise kaudu teame, et Eesti rahvas ei ole kindlasti ebareligioosne ning võimalik et isegi suurem enamus pigem peab ennast teataval määral „spirituaalseks“, „vaimseks“ või „midagi / mida iganes otsivaks“.

Ühiskonnauuringute Instituudi väärtushinnangute küsitluse kohaselt tunnistab aga ainult 22% kodanikest mõnd kindlat usku või usulahku, 76% ei pea omaks ühtegi institutsionaliseerutud religiooni ning ainult 2% ei oska sellele küsimusele vastata. Ennast kindlasse usku lugevatest kodanikest on küsitluse tulemusel luterlasi 46%, Moskva patriarhaadi õigeusku 35% ja Konstantinoopoli Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku liikmeid 5%.

Erinevad küsitlused ja rahvaloendused annavad selles osas pea sarnase tulemuse väikeste variatsioonidega. Küsitluse andmeid analüüsides on veelgi huvitavam aga asjaolu, et näiteks ka kindlat usku tunnistavatest kodanikest vaid ligikaudu 68% usub elu pärast surma ning 32% pigem või üldse ei usu. Samas jällegi 37% konkreetset religiooni mittejärgivatest inimestest usub siiski surmajärgset elu ning 63% ei usu.

Orenti Kampus kirjutab: „Statistika järgi ei käi Eestis umbes miljon inimest kirikus. Eestlastest õigeusklikke arvatakse olevat kuni 30 000. See arv on maksimum, ja minu arust liialdus. Seega ei käi eestlastest umbes peaaegu kõik (umbes 900 000st 750 000) kirikus, kui eeldada, et ainult kristlased käivad kirikus“. Nagu Euroopa sotsiaaluuring näitas, siis 68,5 protsenti inimestest käivad kirikus – valdavas enamuses küll erilistel pühadel või veelgi harvem.

Kirikus käivad suurehulgaliselt just ka need, kes ei kuulu ühtegi kirikusse ega defineeri ennast isegi kristlasteks. Täpselt samamoodi nagu paljud järgivad eri eluetappidel mitmeid idamaiseid kombeid, tegelevad joogaga, kallistavad puid või loevad näiteks puht kultuurilistel huvidel nii Piiblit kui Koraani, käib ka eesti inimene kirikus, kui selleks vajadust tunneb.

Kuid veelgi huvitavam on tõdeda ka asjaolu, et mitte sugugi enamus ennast konkreetse usu tunnistajaks pidavatest kodanikest ei käi pidevalt kirikus. Nagu Ühiskonnauuringute Instituudi uuring näitas, siis kõrvale jättes erilised sündmused, nagu näiteks laulatused ja matused, käivad usuga seotud teenistustel rohkem kui kord nädalas kõigest 5% kirikute liikmetest, kord nädalas 8%, vähemalt kord kuus 12%, ainult erilistel pühadel 48%, veel harvem 21% ning mitte kunagi 4%.
Seega leidub meie seas ka suur hulk kristlasi, kes ei pea kombetalitusi ja ametlikke teenistusi kirikuruumides üldse enda jaoks vajalikuks. Samas jällegi on meil väga palju neid, kes mittekristlastena siiski vajavad kirikut.

Kampuse eeldus, et ainult kristlased käivad kirikus on selgelt vale. Detsembri alguses tellis Ühiskonnauuringute Instituut veebiküsitluse (Turu-uuringute AS, 1012 18-aastast ja vanemat kodanikku), kus muuhulgas küsiti: Kas Eesti Vabariigi president peaks osalema jõulujumalateenistusel? 16% leidis, et jah, kindlasti; pigem jah poolt oli 31%, pigem ei 20%, kindlasti mitte 10% ning ei oska öelda 22%. Suurim osa kodanikest leiab, et president peaks osalema jõulujumalateenistusel. Samas on huvitav tõdeda, et vastusena küsimusele Kas teie arvates president Kersti Kaljulaid käitus õigesti või valesti, kui ta keeldus ametisse nimetamise päeval tema auks korraldatud tänujumalteenistusest leidis 27%, et president käitus õigesti, 30% pigem õigesti, 17% pigem valesti, 8% valesti ning 19% ei osanud seisukohta võtta.

Seega näeme, et rahvas valdavas enamuses ei mõista presidenti hukka. Mida soovitada vastavate arvude taustal president Kaljulaidile? Äkki – kui kõikidel erilistel pühadel kirikusse minna ei saa, siis käigu näiteks pooltel vastavalt sellele, et surmajärgsesse ellu ligikaudu pool kodanikest usub? Või vastavalt usuorganisatsioonide liikmeskonna protsendile vähemalt igal neljandal teenistusel, kuhu kutse on saabunud. Kindlasti mitte ainult luteri kirikus, vaid just ka rahvusvähemuste usupühadel. Olla kõikide eestimaalaste president ilma suurimate kodanikeühendustega (Kaitseliit on suurematest usuorganisatsioonidest alles liikmeskonnalt järgmine) sidet omamata, ei ole vist võimalik.

Kuid igasugune statistika on suhteline ning numbrid ei pea olema elu põhisisuks. Eri uuringute ja küsitluste tulemusena võib alati numbritega mängides kallutada tõde kirjutajale parasjagu õigesse suunda. Vaadata tuleks ka üleüldist kultuurilist konteksti.

On tõsi – nagu ka Kampus mainib – et Putin defineerib ennast ja Venemaad üha enam ortodoksliku nähtusena. Ajaloo keerdkäikude tulemusena ei ole meie maal ainult ühte rahvast, vaid päris mitu. Venelaste kõrval moodustavad kasvõi vanausulised või setud teatavas mõttes eraldiseisva rahvakillu oma usukommetega.

Ilmalikkus pole takistus

Kuivõrd üldse on võimalik läheneda kiriklikult rohkem aktiivsele vene taustaga elanikkonnale usuteemat ignoreerides? Soome president külastab kirikuteenistusi iseenesestmõistetavalt; rääkimata kuningriikidest Rootsist, Norrast, Taanist, Suurbritanniast, Hollandist, Belgiast, Luksemburgist, Hispaaniast, kus riigipeal on tihtipeale ametlik seos kirikuga. Kas kujutaksime ette Poola, Läti või Leedu riigipäid kirikust eemale hoidmas?

Isegi Prantsusmaal, kus põhiseaduse artikkel 1 sätestab, et Prantsuse Vabariik on sekulaarne, riik ja kirik on lahutatud (pr. k. laïcité) – osaleb president vajadusel ka televisioonis ülekantaval katoliku missal. Selle aasta 27. juulil pärast katoliku preester Jacques Hameli jõhkrat mõrva islamiterroristide poolt osales sotsialistist president Francois Hollande Pariisis Jumalaema kirikus peetud missal, mille lõpus kõndis ta katoliikliku keisri kombel kirikust protsessiooni käigus välja Pariisi peapiiskop kardinal André Vingt-Trois kõrval.

Küsimus ei olegi niivõrd presidendi isiklikes eelistustes, vaid selles, millise kultuuriruumi osana soovib ennast defineerida Eesti Vabariik. Kui president leiab, et kiriku külastamine mõne erilise sündmuse puhul on talle vastumeelt, on see alati tema õigus. Välja arvatud riigikaitse, ei saa sundkorras mitte ühelegi kodanikule määrata kohustusi, mida seadus otse ette ei näe. Kuid sellisel juhul võiks riik jõuda kokkuleppele selles, kes esindab Eesti Vabariiki suhtluses vaieldamatult suurimate kodanikeühenduste ja vähemalt 300 000 inimesega. Esindusfunktsiooni võiks teoorias kanda nii Riigikogu esimees kui peaminister.

President, kes on avalikult teada andnud, et maksab oma kommunaalkulude eest ise (sic!) ning ööbinud viietärni hotelli asemel hostelis on juba rahvale välja saatnud sõnumi, mida pikka aega oodati. See sõnum on kusjuures juurteni kristlik – mitte teiste kulul valitseda, vaid teenida rahvast.

Kui vastavale teemale selgepiirilisi protokollilisi reegleid järgnevaks viieks aastaks ei kehtestata, jääb arvamusartiklite tulv mõlemalt poolelt kaunistama meie leheveergusid nagu ka vaidlused sotsiaalmeedias pea iga kirikliku ja riikliku tähtpäeva aegu. Sellest ei võida ei kristlased ega ateistid kumbki, vaid eelkõige Delfi kommentaator, kelle sõnumiks on „Papid ahju! Juudikristlased välja!“ või siis „Võta vastu Issanda valgus, sa pime hoorav inimeseloom!“

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare