PEETER JALAKAS: „Minu Eesti”: teeme ära või tehtagu ära?
Teine ja minu arvates olulisem eesmärk on leida ja sõnastada ideid, mis aitaksid riiki paremaks korraldada. Oleme harjunud oma riiki ja võimukandjaid sajatama, mis sest, et need pole imporditud, vaid ikka me endi tehtud ja seatud. Ent mina ei tea ühtegi jõudu peale inimeste endi, mis võiks ja võtaks praegu arutada me elukorralduse põhialuseid.
Kui praegu tuleks mõni erakond lagedale plaaniga reformida poliitilist süsteemi või riigikorraldust, oleks see poliitiline enesetapp. Seda lihtsalt ei juhtu. Kui sama asja räägib üks kodanik, ei ole seda kuulda. Ent kui samasugused ideed on juba sajal, tuhandel või kümnel tuhandel, on mõttel kaalu. Enamasti on probleem selles, et idee ei mahu etteantud raamidesse. Raamide nihutamiseks või muutmiseks on aga vaja põhjust ja tuge. Selleks toeks saavad olla needsamad kodanikud, kelle elu paremaks korraldamiseks raamistik on tekitatud. Eriti tänasel päeval, kus süvenev kriis on ettearvamatu ja väärtushinnangute revideerimine vältimatu.
Sel taustal tundub uue poliitilise partei loomise salaplaan, milles mitmed lugupeetud inimesed on meid viimastel päevadel kahtlustanud, lihtsalt veider. Selge, et see oleks võimalik. Ent milleks? Paratamatult oleks too uus partei sunnitud käituma samade reeglite järgi kui juba tegutsevad erakonnad. Sellist plaani pole isegi mitte arutatud. Pigem vastupidi: arutatud on ka seda, kas ühekojaline ja poliitilistest parteidest koosnev parlament on üldse Eesti jaoks parim lahendus.
Lisaks iseloomustab mõndagi eelmisel nädalal ajakirjanduses ilmunud artiklit omavahel põimunud hirm ja ootus, et „nemad” tulevad meid õpetama, kuidas ja mida mõelda või teha. Ei tule. Sest pole „neid”. On vaid „meie”.
Kogu „Minu Eesti” ettevõtmisel pole mingit juhti, kes teataks, mis on õige, mis vale. On tuhatkond aktiivset ja rõõmsameelset vabatahtlikku, hulk toimkondi ja seitse palgalist koordinaatorit, keda ühendab soov muuta elu Eestimaal paremaks. Ka ühiskonnateadlaste sõnastatud teemad ei ole kirjanditeemad, mida punase pastakaga õpetajatädi hakkab redigeerima ja paneb kellelegi kahe. Pigemini tuleb neid käsitleda kui suunaandjaid sobiliku mõttekoja valikul.
Teeviit iseendale
Oleme valinud avatud ruumi meetodi. See tähendab, et tegemist pole loengu ega läbisegi arvamuste hõikamise, vaid sadade vestlusringidega, mille tulemus fikseeritakse e-protokollide ja videoklippidena. Ent lõplikud teemad sõnastavad vestlusringi algatajad. Vestlusringi algataja on aktiivne kodanik, kes on ennast mõnda sobivasse mõttekotta registreerinud. Kui palju ja kas üld-se ideid tekib, on korraldajail või-matu ennustada. „Minu Eesti” korraldajate eesmärk on luua ideede sõnastamiseks ja levikuks sobiv keskkond, mitte ette öelda, millest, kuidas ja mida mõelda.
Mis saab edasi? Korraldajate ja loodetavasti ka kõigi osalejate jaoks ei ole 1. mail toimuvad mõttetalgud mitte lõpp, vaid algus. Anname endale aru, et tegemist on suure vastutusega ja et vigade parandusena teist korda sellist asja korraldada ei õnnestu. Seega loodame, et talgutele tulijad püüaksid keskenduda mitte sellele, mis on halvasti, vaid sellele, kuidas saaks paremini.
Edasine plaan on teha tekkinud ideed veebis kättesaadavaks, siis liigendada, koondada ja jagada need „kohe ära tehtavateks” ning põhjalikumat ettevalmistust nõudvateks. Ideid on kutsutud kommenteerima eri valdkondade spetsialistid. Kuid teemade edasiste vedajatena loodame näha ennekõike ideede autoreid.
Aga ikkagi: mis saab neist ideedest, mis koguvad jõudu ja toetust, ent mida ei saa „kohe ära teha”? Seda ei ütle praegu mitte keegi. Sest puudub „keegi”, kes ütleks. See „keegi” nimelt ongi see, mida me tekitada püüame: kodanikuaktiivsus ja -vastutus. Kas on selle väljundiks streik, rahvahääletus, veenmine, ettepanekud riigikogule või hoopis midagi muud, sõltub meist kõigist. Lõppeks ei seisa ju ka parteid niisama püsti, vaid sõltuvad nii oma valijaist kui ka rahastajatest.
Ja kui meile tundub, et kõik on hästi ja mingeid muutusi pole vaja, siis on otsus seegi. Ent vaadates, millise entusiasmiga on liikumisega liitunud nii juba mainitud tuhatkond vabatahtlikku kui ka sajad ettevõtetest partnerid, näib, et midagi on õhus.
Ehk õnnestub meil ka see aastakümme ajalukku saata teadmisega, et oskame olla enesest suuremad. Nii nagu see õnnestus meil möödunud kümnendi alguses. Mis sest, et sihi seadmine on praegu märksa keerulisem. Pole enam kedagi, kellega tasuks püüda sarnaneda. Tuleb ise(enda) maailmale teed näidata. See ongi me fookus. Ehk saame hakkama?
Samal teemal:
Artur Talvik „Lubage torkida püha lehma”, EPL 8.4