Tei­ne ja mi­nu ar­va­tes olu­li­sem eesmärk on lei­da ja sõnas­ta­da ideid, mis ai­tak­sid rii­ki pa­re­maks kor­ral­da­da. Ole­me har­ju­nud oma rii­ki ja võimu­kand­jaid sa­ja­ta­ma, mis sest, et need po­le im­por­di­tud, vaid ik­ka me en­di teh­tud ja sea­tud. Ent mi­na ei tea ühte­gi jõudu pea­le ini­mes­te en­di, mis võiks ja võtaks prae­gu aru­ta­da me elu­kor­ral­du­se põhia­lu­seid.

Kui prae­gu tu­leks mõni era­kond la­ge­da­le plaa­ni­ga re­for­mi­da po­lii­ti­list süstee­mi või rii­gi­kor­ral­dust, oleks see po­lii­ti­li­ne ene­se­tapp. Se­da liht­salt ei juh­tu. Kui sa­ma as­ja rää­gib üks ko­da­nik, ei ole se­da kuul­da. Ent kui sa­ma­su­gu­sed ideed on ju­ba sa­jal, tu­han­del või kümnel tu­han­del, on mõttel kaa­lu. Ena­mas­ti on prob­leem sel­les, et idee ei ma­hu et­tean­tud raa­mi­des­se. Raa­mi­de ni­hu­ta­mi­seks või muut­mi­seks on aga va­ja põhjust ja tu­ge. Sel­leks toeks saa­vad ol­la need­sa­mad ko­da­ni­kud, kel­le elu pa­re­maks kor­ral­da­mi­seks raa­mis­tik on te­ki­ta­tud. Eri­ti tä­na­sel päe­val, kus süve­nev kriis on et­tear­va­ma­tu ja väär­tus­hin­nan­gu­te re­vi­dee­ri­mi­ne väl­ti­ma­tu.

Sel taus­tal tun­dub uue po­lii­ti­li­se par­tei loo­mi­se sa­lap­laan, mil­les mit­med lu­gu­pee­tud ini­me­sed on meid vii­mas­tel päe­va­del kaht­lus­ta­nud, liht­salt vei­der. Sel­ge, et see oleks võima­lik. Ent mil­leks? Pa­ra­ta­ma­tult oleks too uus par­tei sun­ni­tud käi­tu­ma sa­ma­de reeg­li­te jär­gi kui ju­ba te­gut­se­vad era­kon­nad. Sel­list plaa­ni po­le ise­gi mit­te aru­ta­tud. Pi­gem vas­tu­pi­di: aru­ta­tud on ka se­da, kas ühe­ko­ja­li­ne ja po­lii­ti­lis­test par­tei­dest koos­nev par­la­ment on üld­se Ees­ti jaoks pa­rim la­hen­dus.

Li­saks ise­loo­mus­tab mõnda­gi eel­mi­sel nä­da­lal aja­kir­jan­du­ses il­mu­nud ar­tik­lit oma­va­hel põimu­nud hirm ja oo­tus, et „ne­mad” tu­le­vad meid õpe­ta­ma, kui­das ja mi­da mõel­da või te­ha. Ei tu­le. Sest po­le „neid”. On vaid „meie”.

Ko­gu „Mi­nu Ees­ti” et­tevõtmi­sel po­le min­git juh­ti, kes tea­taks, mis on õige, mis va­le. On tu­hat­kond ak­tiiv­set ja rõõmsa­meel­set va­ba­taht­lik­ku, hulk toim­kon­di ja seit­se pal­ga­list koor­di­naa­to­rit, ke­da ühen­dab soov muu­ta elu Ees­ti­maal pa­re­maks. Ka ühis­kon­na­tead­las­te sõnas­ta­tud tee­mad ei ole kir­jan­di­tee­mad, mi­da pu­na­se pas­ta­ka­ga õpe­ta­jatä­di hak­kab re­di­gee­ri­ma ja pa­neb kel­le­le­gi ka­he. Pi­ge­mi­ni tu­leb neid kä­sit­le­da kui suu­naand­jaid sobiliku mõttekoja valikul.

Teeviit iseendale

Ole­me va­li­nud ava­tud ruu­mi mee­to­di. See tä­hen­dab, et te­ge­mist po­le loen­gu ega lä­bi­se­gi ar­va­mus­te hõika­mi­se, vaid sa­da­de vest­lus­rin­gi­de­ga, mil­le tu­le­mus fik­see­ri­tak­se e-pro­to­kol­li­de ja vi­deok­lip­pi­de­na. Ent lõpli­kud tee­mad sõnas­ta­vad vest­lus­rin­gi al­ga­ta­jad. Vest­lus­rin­gi al­ga­ta­ja on ak­tiiv­ne ko­da­nik, kes on en­nast  mõnda so­bi­vas­se mõtte­kot­ta re­gist­ree­ri­nud. Kui pal­ju ja kas üld-se ideid te­kib, on kor­ral­da­jail või-ma­tu en­nus­ta­da. „Mi­nu Ees­ti” kor­ral­da­ja­te eesmärk on luua idee­de sõnas­ta­mi­seks ja le­vi­kuks so­biv kesk­kond, mit­te et­te öel­da, mil­lest, kui­das ja mi­da mõel­da.

Mis saab eda­si? Kor­ral­da­ja­te ja loo­de­ta­vas­ti ka kõigi osa­le­ja­te jaoks ei ole 1. mail toi­mu­vad mõtte­tal­gud mit­te lõpp, vaid al­gus. An­na­me en­da­le aru, et te­ge­mist on suu­re vas­tu­tu­se­ga ja et vi­ga­de pa­ran­du­se­na teist kor­da sel­list as­ja kor­ral­da­da ei õnnes­tu. See­ga loo­da­me, et tal­gu­te­le tu­li­jad püüak­sid kes­ken­du­da mit­te sel­le­le, mis on hal­vas­ti, vaid sel­le­le, kui­das saaks pa­re­mi­ni.

Eda­si­ne plaan on te­ha tek­ki­nud ideed vee­bis kät­te­saa­da­vaks, siis lii­gen­da­da, koon­da­da ja ja­ga­da need „ko­he ära teh­ta­va­teks” ning põhja­li­ku­mat et­te­val­mis­tust nõud­va­teks. Ideid on kut­su­tud kom­men­tee­ri­ma eri vald­kon­da­de spet­sia­lis­tid. Kuid tee­ma­de eda­sis­te ve­da­ja­te­na loo­da­me nä­ha en­nekõike idee­de au­to­reid.

Aga ik­ka­gi: mis saab neist idee­dest, mis ko­gu­vad jõudu ja toe­tust, ent mi­da ei saa „ko­he ära te­ha”? Se­da ei ütle prae­gu mit­te kee­gi. Sest puu­dub „kee­gi”, kes ütleks. See „kee­gi” ni­melt on­gi see, mi­da me te­ki­ta­da püüame: ko­da­ni­kuak­tiiv­sus ja -vas­tu­tus. Kas on sel­le väl­jun­diks st­reik, rah­vahää­le­tus, veen­mi­ne, et­te­pa­ne­kud rii­gi­ko­gu­le või hoo­pis mi­da­gi muud, sõltub meist kõigist. Lõppeks ei sei­sa ju ka par­teid nii­sa­ma püsti, vaid sõltu­vad nii oma va­li­jaist kui ka ra­has­ta­ja­test.

Ja kui mei­le tun­dub, et kõik on häs­ti ja min­geid muu­tu­si po­le va­ja, siis on ot­sus see­gi. Ent vaa­da­tes, mil­li­se en­tu­sias­mi­ga on lii­ku­mi­se­ga lii­tu­nud nii ju­ba mai­ni­tud tu­hat­kond va­ba­taht­lik­ku kui ka sa­jad et­tevõte­test part­ne­rid, näib, et mi­da­gi on õhus.

Ehk õnnes­tub meil ka see aas­takümme aja­luk­ku saa­ta tead­mi­se­ga, et os­ka­me ol­la ene­sest suu­re­mad. Nii na­gu see õnnes­tus meil möö­du­nud kümnen­di al­gu­ses. Mis sest, et si­hi sead­mi­ne on prae­gu märk­sa kee­ru­li­sem. Po­le enam ke­da­gi, kel­le­ga ta­suks püüda sar­na­ne­da. Tu­leb ise(en­da) maail­ma­le teed näi­da­ta. See on­gi me foo­kus. Ehk saa­me hak­ka­ma?

Samal teemal:

Artur Talvik  „Lubage torkida püha lehma”, EPL 8.4