Helsingis Eesti hümni mõtet otsimas

Sellest ajast peale käin ma Helsingisse juhtudes alati ära Esplanaadil Johan Ludvig Runebergi (1804-1877) ausamba juures ja teen talle väikse mõttelise kummarduse. Minule on see ausammas, mitte ainult au sammas sellele mehele, kes kinkis soomlastele selle ürgset jõudu andva hümni sõnad, vaid monument soomlaste hümnile, mida nad "Maammeks" kutsuvad. Runebergi monumendi sambal on selle hümni sõnad kirjas.

Oi maamme, Suomi, synnyinmaa,
soi, sana kultainen!
Ei laaksoa, ei kukkulaa,
ei vettä rantaa rakkaampaa,
kuin kotimaa tää pohjoinen,
maa kallis isien!


(Oi maa, me Soome, sünnimaa,
suur sõna, helise!
Ei ükski rand all taevaraa
nii armastet eal olla saa
kui põhja koidust kuldne see
maa meie isade.)

Runebergi monumendi postamendi kivisse on kirjutatud tänusõnad Soome rahvalt selle laulu eest, sest "Maamme" (rootsi "Vårt land" - "Meie maa") on Soome Vabariigi riigihümn. Muusika autor on Fredrik Pacius ja rootsikeelsete sõnade autor Johan Ludvig Runeberg.

Ametliku soome tõlke autoriks peetakse Paavo Cajanderi (1889), tegelikult põhineb esimese ja viimase salmi tõlge Julius Krohni tõlkel (1867). Laul esitati esimest korda 13. mail 1848 Helsingis. Kuid Soomes tähistatakse igal aastal 5. veebruaril Runebergi päeva.

Tahaks meie lugejale öelda, et soomlastel on ausammas oma hümni autorile (hümnile) ja nemad tähistavad hümni autori päeva. Mida võiksime põhjanaabritelt õppida?

Eesti hümni süvamõtet Pärnus otsimas

Vaadates 2009. aasta sünnipäevade kalendrisse, märkasin, et 16. mail on 190. sünniaastapäev Johann Voldemar Jannsenil - postipapal ja meie hümni sõnade autoril. Papa Jannsen pole Pärnus küll kõrge samba otsa tõstetud, nagu on tehtud tema lihase tütre Lydia Koidulaga, aga ega see samba kõrgus ju veel otsene austuse mõõt ole.

Papa Jannsen seisab Pärnus Rüütli uulitsal peaaegu oma pärissuuruses ja piilub ajalehe tagant möödakäijaid. Kuid ehk kordaks meie enda tarvis üle, et papa Jannsen on meie kultuurile niisama oluline kui Runeberg Soome rahvale, sest "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" on ju Eesti Vabariigi riigihümn, mille viisi lõi 1848. aastal saksa päritolu Soome helilooja Fredrik Pacius. Eestikeelsed sõnad kirjutas laulule Johann Voldemar Jannsen.

Eestis lauldi seda esimest korda Eesti esimesel laulupeol, mis toimus 18.-20. juunil 1869. Rahvusliku liikumise ja rahvusteadvuse kasvuga Eestis sai "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" 19. sajandi lõpul väga populaarseks. Niisama tuntud ja armastatud oli algul üliõpilastele kirjutatud laul Soomes.

Kui Eesti ja Soome end pärast Esimest maailmasõda iseseisvaks riigiks kuulutasid, sai Paciuse meloodia, mida Eestis ja Soomes lauldi eri sõnadega ja eri tempos, mõlema riigi hümniks (Soomes riigihümnina "Maamme"). Ametlikult kinnitas Eesti Vabariik Paciuse viisi "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" Eesti riigihümniks pärast Vabadussõja lõppemist 1920. aastal. Ühes Eesti iseseisvuse taastamisega 1991. aastal võeti uuesti kasutusele Eesti riigihümn.

Pärnu kui Eesti suve- ja hümnipealinn

Kui soomlastel on 5. veebruar Runebergi päev, siis eestlastel võiks olla 16. mai papa Jannseni päev. See päev võiks alata Pärnus ikka sellega, et koorid laulaksid hommikul päikesetõusul papa Jannsenile Pärnu Postimehe toimetuse ees tema tähtsaima laulu ära. Kuigi teame, et selle esmaesitus oli Tartus esimesel üldlaulupeol 140 aastat tagasi, ei pane tartlased ehk pahaks, kui Pärnu hümnipealinnakski saaks ja siin oma traditsioonid välja kujundaks.

Oleme rikas rahvas. Kuigi me pole kaugeltki ainuke rahvas, kel neid ürgse jõuga laule on enam kui üks, mida vahel alternatiivhümnina esitatakse. Pärnu on õnnelik linn, sest siin saaks näiteks papa Jannseni päeva õhtul laulda Lydia Koidula monumendi juures:

"Mu isamaa on minu arm,
kel südant annud ma.
Sull' laulan ma, mu ülem õnn,
mu õitsev Eestimaa!
Su valu südames mul keeb,
su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb,
mu isamaa, mu isamaa!"

Need on laulud, mille laulmisel on meie karuste meestegi silmad märjad, sest need sõnad ja viisid puudutavad meie hinge kõige salajasemaid ning õrnemaid keeli. Nende rahvuslike keelte imeline salahelin annab jõudu siin paesel maal püsima jääda.