Juba lühikese teenistuse jooksul on nad karastunud ja palju kaitseväes õpitust jääb nendele noortele meestele kogu eluks neid saatma. Kõige olulisemad siin õpitust on suurem võime taluda raskusi, kogemus kaasvõitleja toest raskustes ning kindlasti vanne isamaale, mis seob selle andjat kogu eluks.

Kaitseväelase vande unikaalsusest

Meie ajakirjanduses ilmub küllalt palju kirjutisi, kus autorid kirjeldavad, kuidas nad võõrriigi sõjaväeteenistuses püüdsid vandeandmist vähemalt enda jaoks suhteliseks muuta. Vanne formaalselt vähemalt vande võtjate jaoks oli legitiimne, mida vande andja ka ise ei mõelnud. Täna oleme me olukorras, kus Eesti taasiseseisvumise järel on põhiseaduslikku kohustust läbida teenistus kaitseväes täitnud vaid umbes kolmandik nende aastakäikude noortest, kes seda oleks pidanud tegema. Mis eristab siis neid noori, kes läbinud kodaniku kohustuste hulka käiva kaitseväeteenistuse ja kes seda teinud pole?

Kui me loeme läbi kaitseväelase vande, siis näeme, et vahe on väga suur. Kaitseväelase vanne on suurimat vastutust kodanikule panev, mis Eesti Vabariigis on üldse olemas. Kui me loeme seda teksti tähelepanelikult, siis näeme, et tegemist on omamoodi vannete vandega.

Kaitseväkke ajateenistusse astuja annab vandes lubaduse: mina, (ees- ja perekonnanimi), tõotan jääda ustavaks demokraatlikule Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale, kaitsta Eesti Vabariiki vaenlase vastu kogu oma mõistuse ja jõuga, olla valmis ohverdama oma elu isamaa eest, pidada kinni kaitseväe distsipliinist ning täpselt ja vastuvaidlematult täita kõiki oma kohustusi, pidades meeles, et vastasel korral seadus mind rangelt karistab.

Inimene, kes on andnud oma riigile pühaliku tõotuse, et ta on valmis vajadusel isegi ohverdama oma elu isamaa eest, siis mida veel saab elus oma riigile lubada. Seetõttu tundub, et kaitseväelastena ajateenistuses vande andnud peaksid olema vabastatud igasugustest järgnevatest vannetest, mis ametisse nad Eesti Vabariigis ka ei asuks.

Kui me uurime meie põhiseadust, siis selle § 61 reguleerib näiteks riigikogu liikmete vannet. Seal on kirjas vaid see, et riigikogu liige annab enne oma kohustuste täitmisele asumist ametivande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. Ehk see tähendab seda, et kaitseväkke astunud on seda juba vandunud ja tema jaoks oleks see vaid vande kohustuste osas tunduvalt kitsam kordamine.

Kui me avame meie põhiseaduse § 81, mis räägib Eesti Vabariigi presidendi vandest, siis ametisse astuv vabariigi president lubab isamaale, et: astudes Vabariigi Presidendi ametisse, annan mina, (ees- ja perekonnanimi), pühaliku tõotuse kaitsta vankumata Eesti Vabariigi põhiseadust ja seadusi, õiglaselt ja erapooletult kasutada minule antud võimu ning täita ustavalt oma kohuseid kõigi oma võimete ja parima arusaamisega Eesti rahva ja Vabariigi kasuks. Kuid nagu me näeme, ei nõua presidendi amet valmidust ohverdada oma elu isamaa eest.

Juhul, kui meie presidendid tulevikus oleksid kaitseväe ajateenistuse läbinud, siis ehk mitu korda vanduda valmidust ohverdada oma elu isamaa eest, poleks ehk vajagi. Kuid praegu paistab meie poliitilises eliidis kasvama arusaam, et kaitseväe ajateenistus on küll vajalik, kuid seda võiksid läbida mitte poliitikas tegutsevad isikud. Kas me leiame järgnevate aastate jooksul vajadusel ikka poliitilisest eliidist poliitikuid, kes võiksid oma võimete järgi kandideerida Eesti Vabariigi presidendiks ja oleksid ka kaitseväe ajateenistuse läbinud, st saaksid oma isikliku kaitseväelase kogemuse kaudu enam aru kaitseväe spetsiifikast ja annaksid endale igas keerulises olukorras aru, et neid seob Eesti Vabariigiga mitte ainult parlamendiliikme- või presidendi vanne, vaid ka kaitseväelase vanne, milles sees lubadus valmidusest ohverdada ka oma elu isamaa eest?

Vanded kuuluvad ajalooliselt inimühiskonna väga vanasse traditsiooni, kuid ka täna peaksime me nendesse suhtuma väga tõsiselt. Kindlasti tõstaks kaitseväe ajateenistuse autoriteeti see, kui vähemalt riigiteenistusse- või poliitikasse tulevatelt noortelt küsitaks nagu Soomes - "aga kas sul ajateenistus läbitud ja kuidas olid sinu edusammud kaitseväes". Sel juhul poleks välistatud ka see, et kord jõuame me selleni, et need inimesed, kes kord juba oma riigile on truudust vandunud kuni selleni, et nad andnud nõusoleku vajadusel ka ohverdama oma elu isamaa eest, ei peaks seda enam kordama.

Pidupäev ja pidupäeva järgsed päevad

Eesti poliitiline eliit ja kõrgem ametnikkond omab väga vähe isiklikku kogemist kaitseväe teenistusest, sest nemad kuuluvad suuresti nende 2/3 hulka, kes mingil põhjusel pole seni kaitseväe ajateenistust läbinud või teinud seda mingis lühivormis. Seetõttu oleks viimane aeg midagi siin muuta, sest kui me pidupäeval oleme uhked oma kaitseväelaste üle, siis kohe seejärel me unustame, et näiteks ajad on muutunud ja tulles kaitseväkke oma põhiseaduslikku kohustust täitma on noortel inimestel kohustused pankade ees või siis õppelaenud kaitseväkke tulnud tudengitel.

Nagu selgub, on Eesti riik sõlminud lepingud pankadega lohakalt ja nii on kaitseväkke ajateenistusse kutsutute olukord keeruline, kusjuures kaitseväe distsipliin ei luba neil pankade ees oma kohustusi täita ega käia kuskil kõrvalt näiteks lisa teenimas. Praeguse olukorra järgi saaks noor mees kaitseväkke ajateenistusse minna rahulikult vaid juhul, kui välismaa omanikega pank seda "lubab" ja ega naistel olukord kiita ole, sest õppelaenu tagasimakse näiteks emadusega seoses on jällegi riigi poolt jäetud "panga ja kliendi vaheliseks asjaks".

See on vaid üks näide probleemiderägastikust täna. Kuid räägib selget keelt sellest, et  kaitseväe õigusliku regulatsiooni loovad inimesed peaksid omama isiklikku kogemust antud valdkonnas ja kasuks tuleks teadmised ka reamehe tasemelt. Sel juhul saaks riik kindel olla, et need inimesed, kes kaitseväkke kutsutud ja kes andnud vande, et nad on valmis vajadusel ohverdama oma elu isamaa eest, saavad oma tööd teha, asetamata neid igapäevaelus alandavasse ja raskesse olukorda. Tahaks väga loota, et õiguskantsler seda tõsist probleemi siiski märkab.