PEETER JÄRVELAID: Teise Arnoldi Eesti
Kuulus vene kirjanik Anton Tšehhov ütles kord oma kangelase, vana inseneri suu kaudu: “Oma elu jooksul olen ma püstitanud paarkümmend suurepärast silda, kolmes linnas olen ehitanud veevärgi, olen töötanud Venemaal, Inglismaal, Belgias... Nüüd olen ma juba vana, võib öelda – ühe jalaga hauas, aga tuntud olen ma niisama palju kui see must koer seal, kes teetammil jookseb.”
Kuulus semiootik professor Juri Lotman on seda näidet kommenteerinud kui paradoksi, et inimesed, kes elavad keset teadus- ja tehnikasaavutusi, ei tunne pisematki huvi nende hüvede loojate isiku vastu, samas kui pidevalt püütakse üles näidata isegi haiglast huvi näiteks kirjanike või avaliku elu tegelaste isikliku elu kõige intiimsemate üksikasjade vastu. Olen kindel, et paljud inimesed tänases Eestis tahaksid sellele küsimusele vastust leida, sest nad on väsinud ajakirjanduse veerud vallutanud pseudokangelaste lookeste lugemisest.
Õigus biograafiale. Eesti keeles soovitan selles vallas lugeda Lotmani artikleid, keda biograafiate teema kogu elu väga huvitas. Tema sulest pärinevad ka suurepärased esseed “Õigus biograafiale” ja “Kirjaniku biograafia kui loomeakt”.
Isiklikku ellu sekkumise vastu on protestinud paljud vaimuhiiglased. Puškin olevat öelnud: “Matsikari loeb aplalt pihtimusi, märkmeid etc sellepärast, et tunneb oma alatuses rõõmu ülla alanduste, võimsa nõrkuste üle. Igasugu jälkuse avastamisel satub ta joovastusse. Ta on hale nagu meiegi!” Puškin arvas tema aja seltskonnas levinud arvamusest: “Vale, närukaelad – ta on hale ja jälestusväärne mitte nii nagu teie – teistmoodi.”
Eesti ühiskond on 21. sajandil jõudnud punkti, mis on semiootiliselt keerulisem kui Puškini näide. Toetudes biograafiale õiguse teesile produtseeritakse meedias, Puškini termineid kasutades, üheaegselt nii üllast kui ka võimsat võimalikult jälestusväärsel kujul ning samas selle ülla jälestusväärse külje esituse toetusel luuakse juurde biograafiaid, mille elu põhisisu sageli just selles madaluses seisnebki. Kusjuures ei püüta mitte mingilgi moel mõista inimeste erinevaid saatusi, vaid jõhkralt paljastatakse nende naiivsete inimeste hingeeluke avalikkusele.
Üks viimaseid näited siin on “teise Arnoldi” kurb lugu, sest tema ümber peaksid ühiskonnas leiduma inimesed, kes ei laseks abitus seisundis inimest nii ära kasutada. Eesti meedias on tänaseks jõutud biograafiatega manipuleerimisel veel ühe astme võrra edasi ja see tundub enam kui kummaline. “Teisest Arnoldist” võib aru saada ja teda mõista, kuid mis teha nende avaliku elu tegelasteks püüdlejatega, kes püüavad end müüa meedias samade mallide järgi nagu arengupeetusega nooruk, tuues eneseõigustuseks – “nii müüb paremini”?
Eesti on oma kangelaste teadvustamises veel üleminekumaa. Liiga kiired ja järsud on olnud muutused. Ühiskonna ajalooline mälu on ka hämmastavalt lühike. Ajal, kui Eesti meedia staar on vana sepp Ivan Orav, räägib tema Lustivere ametivenna, sepp Jaak Kirvini proua kui suurest imest, et neid mehega presidendi vastuvõtul ka korraks telekaamerate ette seatakse. Pole kahtlust, et mees, kes oskab oma tööd teha, peab olema au sees. Kuid proua Kirvinil tasuks siiski lehitseda raamatukogus vanu ajalehti, kus sepad-lüpsinaised-traktoristid olid mitu inimpõlve manipuleeriva meedia ära kasutada.
Kas uue põlvkonna sepaproua oskab meediaga paremini suhelda? Tahaks väga loota parimale (meenutame aastavahetuse üllatust Vastseliina kandi poisiga), kuid nähes ka väga haritud inimeste probleeme meediaga suhtlemisel, soovitan Lustivere sepal ja ta käbedal proual linna tulles maainimese väärikust mitte koju unustada.
Ka sallimatu ühiskond vajab ravi. Viimase aja Eesti üheks tippteemaks on olnud suhe alkoholiga. Huvitaval kombel läksid sellest teemast mööda meie valimisteks valmistuvad tipp-poliitikud. Kuid interneti lehekülgedel käis elav diskussioon, et selgitada Eestimaa kangeimad pojad, kes suurimate promillidega autorooli istunud. Kujutan ette lähiajal mõne napsisõbra ahastuses naise meelehärmi, kus autoroolis purjuspäi vahele jäänud (ja seetõttu ilmselt ka töö kaotav) kaasa ühmab enda õigustamiseks, “iga endast lugupidav Eesti mees joob kui siga, kui ei usu, loe lehte, lambasihver.”
Järgmisel, kassiahastuse päeval mõtleb ta ilmselt teisiti ja langeb halli masendusse elu ebaõigluse pärast. Kindlasti tundub talle ülekohtune, et suured joovad ja jäävad oma hea sissetulekuga ametitesse edasi, tema, väike mees, on aga saatuse poolt pilgata... Paraku see halli masendusse langenud väike mees ei loe ilmselt raamatuid, mille ta meediaiidolid kirja pannud.
Kui ta leiaks aega ja raha ning loeks, siis teaks, et näiteks juba 1999 kirjutas üks tänastest meediakangelastest (minu juristist kolleeg) USA Michigan City’ Antoniuse kliiniku käitumisteraapia ja intensiivravi osakonna arstide professor Suhayl J. Nasrili ja doktor Robert Raheemi soovitusel teraapia eesmärgil raamatu täna üha enam meie inimesi haaranud ängist (depressioon). See äng on sama valus nii meediastaarile kui ka ennast väikeseks pidavale mehele.
Minu kolleeg tõdes, et Maarjamaal on seda häda liialt vähe kirjeldatud. Kolleegi arvates elame me maal, kus pikkadel sügisöödel hulguvad ikka veel Joonas Kempe ja Barbara von Tiesenhauseni vaimud. Pikad on, Maarjamaa, su sügised, pimedad su talved. Rasked on taluda üürikesed talvepäevad...
See oli appikarje, mida me pole siiani kuulda võtnud. Seega, väike mees, ära kadesta oma meediakangelasi, ka nende hädade suhtes on meie ühiskond kurt. Pärast täielikku alastust meedias visatakse ka nemad, nagu viisakalt ja poliitiliselt korrektselt öeldakse , ajaloo prügikasti.
