PEETER KREITZBERG: Kas kütame maju või anname haridust?

Haridusalal peetakse võitlust selle pärast, milline kool saab endale rohkem õpilasi ja kes jääb ellu. Iga õppiv pea tähendab raha kooli eelarvesse.

Ühest vallast teise õpilaste järele sõitev buss näitab omavalitsuste erakordset südikust haridusvõitluses. Kas see toimub õpilastele parema hariduse andmise nimel või kooli ja valla iga hinna eest säilitamise huvides? Selline kaootiline võistlus pearaha pärast ei paranda hariduse kvaliteeti ja kättesaadavust, vaid halvendab seda.

Oleme alternatiivi ees – kas anda väiksema koolide arvu juures ühtlaselt üle riigi kättesaadavat kvaliteetset haridust või olla tunnistajaks kvaliteetse hariduse iseeneslikule koondumisele suurematesse keskustesse, seda lapsevanemate ja õpetajate töökoha valikute tõttu. Meie hõreda asustusega riigis ei saa kodulähedus mängida otsustavat rolli keskhariduse korraldamisel. Lapsevanem, kes tunneb sügavamat muret oma lapse hariduse pärast, ei lähtu ainult kooli kodulähedusest, vaid ka võimalustest saada head haridust, sealhulgas huviharidust. Igal kooliastmel on oma ülesanded ja probleemid. Algkool võiks jätkuvalt olla kodule lähedal, koolitee turvaline, aga veelgi tähtsam on pakutav hariduskeskkond.

Mida suudab gümnaasiumiaste, kus on üks klassikomplekt sageli paarikümne mitte väga tugeva õpilasega, nagu on pooltes meie gümnaasiumides? Vähe. Gümnaasium ei ole enam lapsepõlve jätkamine, vaid tõsine valikute ja oma elutee paikapanemise koht. Madala sündimusega aastate lapsed jõuavad peatselt gümnaasiumiastmele, oletatav põhikoolijärgse kutseõppe populaarsuse kasv lähiaastatel vähendab samuti gümnaasiumis õppijate hulka. Klassid jäävad õpilastest veelgi hõredamaks. 

Getostumise oht

Haridusvaldkond raiskab raha pooltühjade majade kütmisele ja valgustamisele. Viimase üheksa aasta jooksul oleme sulgenud 175 algkoolist 101, 293 põhikoolist vaid 47, aga kõiki kooliastmeid omavate gümnaasiumide arv polegi vähenenud. Väga väikesed koolid käivad omavalitsustele ja ka riigi rahakotile üle jõu, õpetajatele ei jätku koormust ja õpilastele valikuid, koolikarbi vajalik rahastamine on võimatu.

Lisaks mõjutab haridusinvesteeringuid poliitikute lobitegevus, mis hoolib rohkem oodatavast häältesaagist kui hariduslikust otstarbekusest. Raiskame raha noorte õpetajate ettevalmistamisele, kes kunagi kooli tööle ei lähe. Maksude tõstmine liberaalses Eestis lähiaastail ilmselt ei õnnestu, mis tähendab kestvat ressursinappust ja ettevõtjate mured jäävad otsustajatele paraku südamelähedasemaks kui koolide mured.

Maahariduse getostumise oht on ilmne. Maaelu ei ohusta hõredam tugevate koolide võrk, vaid omavahel võistlevate nõrkade koolide rohkus, kes kõik kaotavad lõpuks suurematele keskustele. Sageli õigustame koduläheduse põhimõttest lähtuvalt paarikümne lapsega algkooli, 40 lapsega põhikooli, aga ka 40–50 õpilasega gümnaasiumiastme olemasolu. Ameerikas räägitakse väikesest koolist, kui seal pole üle 300 õpilase, Leedus on 80 protsenti põhikoole vähemalt 200 õpilasega. Meil on selliseid põhikoole 10 protsenti. Samal ajal ei toetata mammutkoole 2000 ja enama õpilasega. Koolidevahelised vahemaad on suhteliselt väikesed, bussid saab panna kiiresti ja piisava sagedusega liikuma. Õpilaskodu pole mingi halb unenägu, eesti lapsed tunnevad seda vähemasti Oskar Lutsu „Kevade” aegadest saadik. Haridusraha peaks esmajoones minema õpetamisse ja õppimisse – sõnaga, lastesse.

Mis on üldse gümnaasium? Mida peab suutma pakkuda gümnaasiumiaste? Need küsimused jäid vastuseta, kui alates 1993. aastast hakati keskkoole massiliselt gümnaasiumideks ni­metama. Kõige muu kõrval peaks gümnaasium pakkuma vä­ga professionaalses esituses valikaineid, erinevaid õppesuundi ja pare­mini kontsentreeruma ülikooliks ettevalmistamisele.

Nagu selgus 13. novembri arut­elul­ riigikogus, on gümnaasiumi lahutamine põhikoolist üks parlamendis kõige üksmeelsemalt toetatud koolivõrgu reorganiseerimise kavasid. Eesti haridussüsteemi suurimaks eripäraks on 2/3 põhikooli lõpetajate jätkamine gümnaasiumis ja alla 1/3 jätkamine kutseõppes. Soomes on need arvud vastupidised. Meid edestab vaid pangandusele spetsialiseerunud kääbusriik Luksemburg.

Eestis on põhikool kujunenud ettevalmistuseks gümnaasiumisse astujatele – kõigile, kes millestki õrnalt aru saavad. Ka õppekava on selliselt üles ehitatud. Tegelikult on põhikool eelnev aste nii gümnaasiumile kui ka kutsekoolile ja vajab täiesti eraldi õppekava, mis loodetavasti lähiajal ka sünnib. Gümnaasiumiastme rahastamishuvi määrab praegu liiga paljude õpilaste haridustee. Tõsi, gümnaasiumi eelistamist soodustab ka kodulähedus. Meie kutseharidus on ju kontsentreerunud Tallinna, Tartusse, Ida-Virumaale ja teistesse keskustesse, jäädes paljude õpilaste elukohast kaugele.

Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamise probleemid on maal ja linnas erinevad. Kui väikeses maagümnaasiumis kaob ülemine aste, siis on ohus ka alumine. Sel juhul tulekski eelistada kolme nõrga kooli ülalpidamisele üht tugevat põhikooli, kel jätkub õppijaid, õpetajatele tööd ja raha nõutava hariduskeskkonna väljaehitamiseks. Linna eliitkoolides, eriti võõrkeeltele spetsialiseerunud koolides, võib jääda vajadus säilitada praegune gümnaasium kogu mahus, et alustada spetsialiseerumisega juba 1. klassist, kuid sellele on ka vastuväiteid.

Lahutamise juures peaks säilima paindlikkus. Hõreda asustusega piirkonnas peaks jääma võimalus praegusele täisgümnaasiumile, kus oleks võimalik õp­pida ka kutseharus. Viimane oleks vajalik keskhariduse ühtlase territoriaalse kättesaadavuse huvides. Kuid meie koolisüsteemi peaks valdavalt moodustama tu­gevad põhikoolid ja neist eraldi tegutsevad 4–6 paralleeliga gümnaasiumid.

Juhtimine maakonna tasandil

Juba aastaid pole mingit kahtlust, et koolivõrgu ja paljude teiste probleemide lahendamiseks vajame kahetasandilist omavalitsust. Gümnaasiumiastmel on kooli teeninduspiirkonnaks faktiliselt kogu riik, haldajaks aga omavalitsus. Eesti 227 omavalitsusest puudub gümnaasium 124 vallas. Seega ei saa vald olla gümnaasiumivõrgu ümberkorraldamise üksus. Soome haridusministeerium on aasta tagasi esitanud soovituse, mille järgi keskhariduse korraldamisega tegeleksid piirkonnad, kus on vähemalt 50 000 elanikku. See annaks võimaluse planeerida optimaalne ja valikuid võimaldav koolivõrk, mis pealegi arvestab tööhõivet. Meil tähendab see tegelikult maakonnatasandit, mis võtaks üle kogu keskhariduse korraldamise. Mis pärsib selle loomist? Arvan, et poliitikute hirm keskvõimu nõrgenemise pärast, sest siis hakatakse tähtsaid küsimusi tõesti allpool otsustama.

Pole kahtlust, et koolivõrgu ümberkorraldamine lõikub paljude huvidega ja toob kaasa suuri muudatusi kogu meie elukorralduses. Keegi küsis, mis see maksma läheb. Kindlasti tuleks arvutada, kuid praeguse süsteemi säilitamine läheb palju kallimaks, lisaks jätkub laste saatuse ohvriks toomine kooli rahastamishuvile. Esikohale peab aga jääma lastele pakutava hariduse kvaliteet.