Raske majanduslik olukord? Tõmbame igalt poolt koomale, jätame lasteaiad rajamata ja tudengid rügama õppimise kõr-valt kaheksa tundi päevas leivatööd, vaatame üle sellest, et Eesti on innovatsiooni tasemelt ja täiendusõppe mahult üks Euroopa viimaseid, langetame aga rõõmsasti makse edasi? See hakkab üha enam meenutama perpetuum mobile (igiliikuri – toim) leiutamist.

Selleks et keerulisest olukorrast välja tulla, tuleb loomulikult lõpetada raiskamine, kuid mitte kulutamine. Ilma kulutamiseta tulu ei saa. Keeruline pole kulutuste kõikjalt kärpimine, keeruline on suurendada kulutusi valdkondades, mis aitavad meid august välja ja tagavad arengu jätkusuutlikkuse. Eesti vajab struktuurilisi muudatusi, arendustegevusele ja innovatsioonile ning haridusele tehtavate kulutuste suurendamist. Kurtidele kõrvadele on juba aastaid räägitud sellest, et meie teadus- ja arendustegevuse kulutuste proportsioon on arendustegevuse kahjuks suuresti paigast ära. Seepärast on ka innovatsiooni tase madal. Teisalt ei stimuleeri odava tööjõu kasutamise võimalus tegema kulutusi ei innovatsioonile ega täiendõppele. Üheski teises valdkonnas pole vist nii palju kõrgeid otsustuskogusid kui teaduse valdkonnas, aga see ei takista meid erinemast arenenud riikide teadus-arendustegevuse käsitlemisest ja rahastamisest mitmeid kordi.

Suurt raiskamist põhjustab alus- ja põhiharidusse piisavate kulutuste tegemata jätmine ning seda juba pikka aega. Puiatu on vaid ühe palju suurema ja laiema ning kaua kestnud probleemi drastiline väljendus. Me oleme muutnud laste kasvamisega seotud probleemid endale lihtsamaks ja odavamaks kui need tegelikult on. Pikas perspektiivis saavutavad edu riigid, kes panustavad oluliselt enam hariduse alumistesse astmetesse.

Arenenud riigi haridus

Iirimaa kogemus näitab, et olulisi muudatusi on kõige soodsam ja arusaadavam teha just majanduslikult raskes olukorras, milleks Eesti oma muidugi veel nimetada ei saa. Meie probleemid pole seotud ainult Ameerikast alguse saanud kinnisvaramulli lõhkemisega ja eestlaste enda lõhkilaenamisega. Meie majandusliku arengu paradigma, mis põhineb odaval tööjõul ja madalal innovatsioonitasemel, on ennast ammendanud. Madal innovatsioonitase ei võimalda meil ära kasutada olemasolevat haridustaset, kuigi armastame põhiliselt rääkida hariduse tööturule mittevastavusest. Arvan, et meie haridus vastabki kohati paremini mõne arenenuma maa majandusele.

Huvitav on jälgida Iirimaa edulugu, kus riik võttis aktiivselt osa ekspordisoodustuste ja arengugrantidega majandus-struktuuri kujundamisest ning arendas sellega vastavuses ka haridust. Meil kulgeb üks valdkond täiesti omasoodu ja teine peab planeeritult sellele vastama. Pole hästi võimalik. Taani viis korda suurem panustamine täiendusõppesse SKT suhtes on taganud tööturu mobiilsuse ja stabiilse tööhõive suhteliselt kõrgete ja ühtlaste palkade juures. Eesti kulutab tööpoliitika meetmetele kogutoodangust kümme korda vähem kui vanad Euroopa Liidu liikmed. On kulutusi, mida lihtsalt peab hakkama tegema, võimekam seltskond jookseb muidu lihtsalt laiali.

Üks meie raiskamise märk-sõnu on sambad. Rajada praeguses olukorras jõuga Kalevipoega või vabadussammast pole kindlasti see, millest unistasid kunagised vabadusvõitlejad. Üks asukohta vahetanud sammas muutis meie majandust suuremas ulatuses kui suur loodusõnnetus. Raiskamise alla liigituvad läbipaistmatud palgad, raiskamine on ka üliõpilaste energia suunamine leivateenimisele õppimise ajal.

Liiga väikesed koolid

Meie pisikestel omavalitsustel põhinev haldusstruktuur tähendab raiskamist. Praegu on tõesti paras aeg teha kiireid ettevalmistusi omavalitsusreformi läbiviimiseks, muutes maakonnad lisaks suurematele linnadele omavalitsusteks. Planeerides näiteks koolivõrku praeguste valdade mastaabis, oleme pannud vallad õpilaspeade eest mõttetult võistlema. Iga vald on valmis kramplikult kinni hoidma suurest ja pooltühjast koolist. Pisike bussisõit ei tee küll ühelegi lapsele liiga. Panustamine ainult kodulähedusele, tegemata mingit probleemi hariduse kvaliteedist ja kuludest, ei ole õpilaste huvides. Seda näitab üha ilmekamalt ka lastevanemate koolivalik. Pisikesed gümnaasiumid raiskavad mõttetult suuri summasid koolimajade haldamiseks. See raha peab minema laste harimiseks. Ameerikas räägitakse väikesest koolist 300 õpilase puhul, Leedu põhikoolidest on 80% vähemalt 200 õpilasega. Meil on neid üksikuid. Ma ei taha propageerida suuri koole, väga palju sõltub elanikkonna tihedusest ning iga kooli küsimust tuleb vaadelda eraldi. Aga me vajame ratsionaalsete otsuste tegemiseks vallast suuremat mastaapi.

Kutseharidust ja üldharidust peab administreerima samal haldustasemel – maakonna tasemel –, et panna lõpuks piir huvide kokkupõrkele saamaks üksteise arvel võimalikult palju õppijaid, seega võimalikult palju pearaha. Pealegi jätkub maakonna tasandil rohkem kompetentsi langetamaks keerukaid otsuseid enamikus eluvaldkondades. Detsentraliseerimine ja demokraatia on kaks ise asja. Kindlasti pole õige öelda: mida väiksem, seda demokraatlikum.

Ei peaks rääkima ainult kulude kokkuhoiust, vaid rohkem tulude suurendamisest ja elukvaliteedist. Palgakasvu täielik peatamine tulemusi ei anna. Osa ametikohti tuleb kaotada, osa palku tuleb tõsta, osa langetada, kõrvaldades läbipaistmatud lisatasud. Külmutades kõik palgad, näeme võimekamaid noori õige pea väljaspool Eestit. Tartu teadlaste uuringud näitavad, et meie majandusarengu struktuur on ebaotstarbekas, peame püüdma ressursse ümber paigutada.

Sama on ette näha ka töö-hõives. Kiiret edu pole loota, meie arengukontekst võrreldes aastatetagusega on oluliselt keerulisem. Kauboikapitalism – õhtul investeerin, hommikul loen tulu – enam ei aita. Seepärast vajab Eesti nagu Soomegi parlamendi tulevikukomisjoni, kelle otsused ületavad ühe riigikogu koosseisu piirid ja aitavad poliitilist populismi ratsionaalsusega tasakaalustada.