PEETER KREITZBERG: Põhikool ja gümnaasium lahku. Kuidas?
Tegemist on ühe tähtsama seadusega, mida riigikogu on viimastel aastatel menetlenud, sest see puudutab pea kõiki inimesi ja omavalitsusi.
Miks seda seadust vaja on? Põhikooli ja gümnaasiumi üles-anded on erinevad. Kahjuks ei kajastu see meie hariduspraktikas. Põhikool on justkui gümnaasium miniatuuris: aineõpetusele osutatav rõhk on liiga suur, tähelepanu isiksuse arendamisele ja väärtuskasvatusele aga kasin.
Põhikool on justkui ettevalmistus gümnaasiumisse astumiseks, tegelikult peaks põhikool looma õpilastele eeldused palju laiemate valikute tegemiseks: kas jätkata õpinguid kutseõppes, gümnaasiumis või alustada töömeheteed? Juhul kui noor otsustab õpinguid jätkata, tekib küsimus: millises üld- või kutsehariduse valdkonnas ja kus? Kindlasti pole põhikool pelgalt eelaste, jätkamaks õpinguid kodulähedases gümnaasiumis. Õpilaste põhikoolijärgseid valikuid ei tohi määrata mõnede püsimajäämise nimel võitlevate gümnaasiumide rahastamishuvid.
Ühtlasi peavad gümnaasiumil olema selgemad funktsioonid ja nõuded õpetajatele, õpikeskkonnale ja ka õpilastele. Eesti gümnaasium peab suurendama õpilaste valikuvõimalusi loomaks eeldused õpilaste huvidele ja võimetele vastava kooli- ja individuaalse õppekava kujundamiseks. Eestis on väikseid gümnaasiume, kes seda kõike pakkuda ei suuda. Kaheldav, et alla kolme paralleelklassiga gümnaasium suudab pakkuda piisavalt valikuid isegi siis, kui seal õpetavad Eesti parimad õpetajad.
Koolitransport ja õpilaskodud
Põhikool ja gümnaasium eeldavad erineva ettevalmistusega õpetajaid. Põhikooli õpetaja ettevalmistus pedagoogikas, psühholoogias ja ainemetoodikas – samuti praktilise väljaõppe osakaal – peab olema põhjalikum kui gümnaasiumiõpetajal.
Seadkem siis sihiks, et lähi-aastatel õpetavad koolis vaid pedagoogilise kõrgharidusega õpetajad. Soome kool on sinnani jõudnud, Soomes on õpetajaks õppimine prestiižseim valik. Põhikoolis peaksid õpetama üldjuhul ainegruppide õpetajad, gümnaasiumis aga ühe-kahe aine õpetajad.
Kui oleme suutnud luua põhikoolile sobiva õppekava ja minna üle uuele õpetajate ettevalmistamise süsteemile, siis võiksime rääkida kahest erinevast koolist: põhikoolist, mis ulatub 1.–9. klassini, ja gümnaasiumist, mis haarab 10.–12. klassi.
Õpilaste arvu pidev vähenemine ja suurenevad nõudmised õppe kvaliteedile avaldavad meie killustunud ja sageli lokaalsetes huvides toimivale koolivõrgule survet. Vajame üle Eesti territooriumi ühtlaselt paiknevat tugevate põhikoolide ja tugevate gümnaasiumide võrku. Eestis on praegu 230 gümnaasiumi ja 30 kutseõppeasutust. Kui kutseõppe võimaluste paiknemist õpilase kodust eemal peetakse täiesti loomulikuks, siis gümnaasiumi puhul nähakse selles vastuväidet gümnaasiumide arvu vähenemisele. Gümnaasiumide arv jääb ka tulevikus mitu korda ületama kutseõppe-asutuste arvu ja gümnaasiumide kodust kaugenemise argument ei kaalu ilmselt üles hariduse kvaliteedi ja valikute suurenemise argumenti.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseadust menetledes oleme läbi hääletanud üle 200 muudatusettepaneku ja samal ajal kohtab seaduse vastuvõtmine endiselt üsna suurt vastuseisu. Kindlasti viiks seaduse vastuvõtmine kogu koolivõrgu muutmiseni, mis toob kaasa vajaduse muuta õpilastranspordi korraldust. Tekib vajadus uute õpilaskodude järele ja muutuda võivad tõmbekeskused.
Inventuur koolivõrgus
Me ei tohi eelnõu vastuvõtmisega linnukese pärast kiirustada ja diskrediteerida nii valitsuse kui ka riigikogu tegevust haridusvaldkonnas. Ettevalmistustöö pole kaugeltki lõpule viidud.
Peaksime eelnõusid menetlema kogu riigi huvides. Eelnõu algataja – valitsus – esitab ise pidevalt eelnõu muutmiseks uusi ettepanekuid, mis näitab, et ettevalmistustöö jätkub. Seni puudub avalik diskussioon põ-hikooli ja gümnaasiumi õppekava küsimustes. Samuti vajame uut lähenemist õpetajate ettevalmistamisele. Ilma muudatusteta nimetatud kahes valdkonnas oleks põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine üsna formaalne ja isegi arusaamatu.
Teisalt ei saa koolivõrku lasta minna kaosesse, andes justkui omavalitsustele võimaluse läbirääkimisteks, mis valla territooriumil jääb gümnaasium püsima ja kus mitte. Gümnaasiumile tuleb püstitada selged kvaliteedinõuded ja selle alusel teha Eesti koolivõrgu inventuur. Sama käib põhikoolide kohta. Gümnaasiumide tulevastes asukohtades tuleb siiski võimalikult kiiresti selgusele jõuda ja seejärel anda üleminekuks piisavalt pikk ettevalmistusaeg. Soomes võttis üleminek kuus aastat, kuid ettevalmistusaeg küündis kümne aastani. Gümnaasiumid peavad paiknema otstarbekalt – ja seda mitte ainult viie valla või ühe linna seisukohast, vaid kogu riigi seisukohast vaadatuna.
Selge ja suhteliselt kiire koolivõrgu projekt tagab koolidele suunatud investeeringute sihipärasuse. Riigikontroll juhtis õigesti tähelepanu, et koolidesse projekti „Koolid korda” alusel suunatud ligi miljard krooni jagati laiali, omamata mingit selget ülevaadet koolide jätkusuutlikkusest. Kutsuks haridus-ja teadusministeeriumi loobuma eelnõu kiirustades läbi surumast ja rääkima läbi maavalitsuste ja omavalitsustega, et jõuda ühiste otsusteni. Koolivõrk pole üksnes omavalitsuste, vaid ka riigi probleem, kes on ju koolide kaasrahastaja ja kannab täit vastutust hariduse kvaliteedi eest. Enne eelnõu vastuvõtmist peaksime nägema konkreetset tulevase koolivõrgu projekti. Kooli täpsusega. Alles siis saame hinnata kavandatu otstarbekust.
