Tasapisi on aru saadud, et põhiline probleem on ebakindlus nii tulevase töökoha, palga, suhtumiste kui ka elukoha osas. Lihtsalt rahaga (lähtetoetus) ja ministri kinnitusega, et maakonnahaiglad ei kao, noorarste maakonnahaiglatesse ei meelita. Noorarstide usaldust on kõigutanud arusaamatud finessid eelmises haiglavõrgu arengukavas.

Enne uue kava tegemist on kasulik järele vaadata, mida head oli eelmises ja mis veelgi tähtsam – millised olid vead. Suures plaanis olid nii Hospital Masterplan kui ka haiglavõrgu arengukava 2002 kindlasti positiivsed dokumendid, kuid meepotis on mõni tõrvatilk. Haiglatele ei kinnitatud tegelikkusele vastavaid teeninduspiirkondi. Kui algses variandis oli ette nähtud, et Valga inimesed peavad osa arstiabi järele minema Võrru ja Saaremaalt Pärnusse, siis see oli selge möödalaskmine.

Teine probleem oli tõsiasi, et kuigi mitme haigla teeninduspiirkonnad olid elanike arvult praktiliselt ühesuurused (näiteks Jõgeva ja Võru), sai üks neist üldhaiglaks, teine pidi leppima aga kohaliku haigla staatusega. Põhjendada seda umbes 15-kilomeetrise kaugusega Tartust on väga suur lihtsustus. Kiirabiautos ei ole 15 lisakilomeetril patsiendi jaoks mingit tähtsust.

Kolmanda probleemi nimeks võiks olla: „Nr 56 pintsak võib sobida 100-kilosele mehele, kuid 40-kilosele mehele on selline pintsak kindlasti suur.” Narva ja Haapsalu haigla on üldhaiglad, mõlemale peaks sobima „nr 56 pintsak”, kuid nende teeninduspiirkonnad erinevad peaaegu kolm korda. Haapsalu haigla teeninduspiirkond on veidi alla 30 000 elaniku, Narva haigla teeninduspiirkonnas on ligi 80 000 elanikku.

Uue haiglavõrgu arengukava loomisel tuleks kehtestada realistlikud teeninduspiirkonnad: tavaliselt maakonnad, pidades tõelisteks keskusteks vaid Tartut ja Tallinna. Erakorralise töö poolest saavad olla erandiks vaid saared.

Vältida politiseerimist

Teine põhimõtteline muudatus oleks detsentraliseerimine, seda nii eriarsti vastuvõtu, päevakirurgia kui ka mõne plaanilise statsionaarse töö osas. Taastusravi, geriaatria, hooldusravi ja üldsiseeriala voodikohtadest on meil puudus. Rõhuv osa neist võiks olla maakonnahaiglates. Samas on erakorralise arstiabi puhul jäänud vaid mõni optimeerimine: väiksemates maakonnahaiglates võib nädalalõppudel erakorralise opereerimise lõpetada, sest operatsioonide arv on väga väike.

Haiglavõrgu arengukava koostajad on tervishoiukorralduse spetsialistid, aga otsustajad juba poliitikud ehk valitsus.

Kõik on korras seni, kuni otsustajad ei deformeeri liigselt tervishoiukorralduse põhimõtteid. Kui aga on tugev poliitiline tahe ja muudetakse sektori jaoks arusaadavaid põhimõtteid, siis tekibki arengukava, mille üle ei tunne keegi suurt rõõmu. See tekitab noorarstides ebakindlust nii maakonnahaigla tuleviku, palga, kui ka elukoha suhtes, ning võib realiseeruda laevapiletis Soome.

Peeter Laasik, arst ja sotsiaalministeeriumi abiminister 2005–2007