Peeter Liik: Ühiskonna surve põhjal eriala valida on jabur

Tubli sotsiaalteaduste bakalaureus Ants Vill („Mina ja mu sõbrad – mitte klienditeenindajad”, EPL Online 22.01) nimetas kirjandusteadlasest klienditeenindajat Katrina Helsteini („Mina, klienditeenindaja”, EPL 21.01) naiivseks ja avaldas imestust, kuidas 28-aastane neiu ometi niivõrd vähe raha teenib.

Vill kirjutas, et Helsteini „eksirännakud” on tingitud valedest valikutest. Villi jutust jäi kõlama seisukoht, et inimene peab eriala valima ennekõike lähtuvalt sellest, mille eest kõige rohkem raha saab. Kõlab loogiliselt? Minu jaoks küll mitte.

Ma tunnen, et olen õige inimene sellel teemal kõnelema, kuna minu isiklik ametivalik ei ole rahalises mõttes kõige targem. Olen 25-aastane, õpin Tartu ülikoolis viiendat aastat ajakirjandust ja plaanin lõpetada kevadel ülikooli magistrikraadiga. Olen seni teinud vabakutselisena tööd erinevatele ajakirjandusväljaannetele.

Ajakirjanik on vaene

Palgad ajakirjanduses on üldiselt küllalt nigelad ja isegi tuntud nimi ei tähenda jõudeelu. Üks mu üsna tuntud nimega vanem kolleeg, kes on ajakirjanikuna töötanud üle 25 aasta, ütles kord, et tuhat eurot kuus on isegi kogenud ja hinnatud ajakirjanikule Eestis juba väga tubli sõna. Ükskõik kui hea ma ka tulevikus poleks, tõenäoliselt tuleb mul terveks ülejäänud eluks see tuhat eurot ülempiiriks sättida.

Minu jaoks ei ole kunagi ameti valiku juures olnud prioriteediks see, millega maksimaalselt raha võiks teenida, vaid see, kas mulle see töö meeldib! Ma ei oleks kunagi nõus tegema tööd, mis mulle lademetes raha sisse toob, aga mis mulle iga päev ohjeldamatult stressi ja ebameeldivat tunnet tekitab.

Mille nimel ma siis üldse elan? Teen hommikust õhtuni rasket tööd ja kannan koju suurenumbrilisi palgatšekke, et see kõik stressi peletamise nimel kallitesse autodesse või muusse materiaalsesse häädusse realiseerida?

Ma ei tea, kas klienditeenindaja amet on Helsteini jaoks unistuste valik. Ilmselt mitte. Samal ajal on vale väita, et aastatepikkused õpingud ülikoolis kirjanduse erialal on vale samm ega vii kunagi kuhugi. Või veel hullem – et Eesti tööturul pole humanitaaridele ruumi.

Miks peab üldse inimesi jagama humanitaarideks ja reaalideks? See välistab juba eos mitmekesisuse. Mina näiteks ei julge küll ennast ühte või teise lahtrisse paigutada. Ma lõpetasin Nõo reaalgümnaasiumi, õppisin matemaatika eriklassis, aga otsustasin ikkagi Tartus ajakirjandust õppida. Miks? Sest ma lihtsalt tahtsin.

Küsimus pole ju selles, kas mingi õpe langeb reaal- või humanitaarharusse. Inimene peab olema ise piisavalt avatud originaalsetele ja loovatele lahendustele ning selle nimel ei tohigi ennast liialt ühte või teise harusse juurutada.

Ameerika humorist Robert Benchley on öelnud: „Maailmas on kahte sorti inimesi: need, kes jagavad maailma kahte sorti inimesteks, ja need, kes seda ei tee.” Mingitesse kujuteldavatesse kastidesse jagamine on üldse mõttetu.