Link kopeeritud!

PEETER OLESK: Leidurluse viimnepäev

 (11)

Muhu köster Carl Wilhelm Freundlich (1803–1872) avaldas 1837. aastal raamatukese, kus oli ka luuletus “Jänese õhkamine”.

 Päritolult on see ositi rahvaluuleline, saatuse poolest kuulub ta aga eesti luule klassikasse. Tegemist on jänese monoloogiga pärast surma jäägri käe läbi. Jõudnud praelihana kööki koka juurde, ütleb jänes: “Armas kokk ja rasvamokk! Jääger on nii loll kui sokk!”

Mul ei ole aimu, kui paljud praeguse aja bussi-, trammi- ja rongijänesed on Freundlichi lugenud, ent arvata võib, et suur osa neist mõtleb jäneseküttidest ehk piletikontrolöridest umbes samamoodi nagu Freundlichi jänes pajas. Jäägri monoloog on aga hoopiski kirjutamata. Paraku ei ole asi nii lihtne, nagu keelanuks riigikohus inimestest jänkude küttimise üldse ära. Ajalugu on keerulisem.

Kindlasti on olemas keegi, kes teab, millal vabastati Tallinnas oma seniselt töökohalt kõik bussi-, trammi- ja trollibussikonduktorid ning asemele tulid mehaanilised piletikassad. Ea poolest võiks niisugune “keegi” olla praegu umbes 75-aastane ja küllap on tal tööraamat alles. Kui mitte mujalt, siis sealt viimati mainitust saabki vastuse.

Jänes ja kommunism

Mine tea, äkki elab meie keskel veel ka see “keegi”, kes nood piletikassad konstrueeris – kui nad polnud pärit mujalt. Vähemasti seadistajatest on mõni veel kindlasti elus. Küllap nad mäletavad, mis “lora” aeti siis selle kohta, kuidas mehaaniline kassa aitab kokku hoida tööjõudu, välistab konduktori musta kassa jne. Esimesed kassad lubasid panna pilust sisse piletite raha (pilet maksis toona viis kopikat) ja keerata pileti endal välja. Kassapealne oli läbipaistvast plastist, niisiis oli näha, kui palju reisija metallraha sisse pani. Leidus kaassõitjaid, kes seisid aparaadi kõrval ja jälgisid hoolega, et ta vähem sisse ei paneks. Mitte kohe, aga peagi ilmusid aparaatide kohale peeglid, nii et bussijuht sai silmata, kas sõitja on aus. Nende peeglite kasutegur oli selgesti allapoole aurumasina oma (16%), sest puupüsti täis sõidukis ei näe juht oma kabiinist tuhkagi.

Olen näinud musta kassaga nii konduktorit kui ka bussijuhti. Ükski sõitjatest ei pannud seda neile pahaks. Karm oli hoopiski sisekontroll. Sellest saab aru – nagu sellestki, kui bussijuhid on teinud maaliinidel peatusi seal, kus see pole ametlikult ette nähtud. Saan aru sellestki, kui Tartu-Tallinna ekspressliinile saadetakse buss, millel WC ei tööta, ja katsun mõista, mismoodi on võimalik, et Tartu ja Tallinna vahelisel kiirrongil on esimeses klassis prügikastid täis juba enne sõidu algust. Võib-olla peavadki Eesti vabariigis  paljud asjad olema “peldikus”, ehkki ma ei tea, kus nad on siis, kui “peldik” on kinni.

Kõik omaaegsed bussijuhid ja konduktorid ei võinud käia marksismi-leninismi õhtuülikoolis – keegi pidi tööd ka tegema. Poliitõppusi peeti aga nendelegi ja kui nad ise olid käinud eestiaegses koolis, siis vähemalt nende lapsed õppisid juba Nõukogude ajal. Järelikult oli NSV Liidu ajaloo kursuses kuulda, mida kujutas endast Nõukogude Venemaal sõjakommunism. See oli säärane kord, kus sõitmine ühissõidukites oli tasuta. Mitte ei istunud peale, vaid said ühel jalal seista, kuid ei pidanud maksma. Kindel mis kindel, et umbes 45 aastat tagasi polnud Eestis ainsatki ajalooõpetajat ega õppejõudu, kes oleks öelnud oma kuulajatele: pange tähele, kõik see tuleb tagasi.

Paraku on tulnud. Jänes metsas või küülik puuris ei tea kommunismist midagi, aga inimeseloomast jänesed on sõjakommunismi juba taaskehtestanud. Kas süüdi on ainult see, et pealuukütte on liiga vähe?

Saame korra majja?

Füsioloogias ehk teaduses elus-organite talitlusest eristatakse kaht haru – normaalset ja patoloogilist füsioloogiat. Kui me kanname sellise jaotuse üle inimühiskonda, siis normaalses ühis-transpordikorralduses peaks olema jänesejahimehi vähe, sest jänes ise on haruldane. Sõitja astub bussi ja arveldab kohe. Praegused bussid on ses suhtes paradoksaalsed, sest nuppe, millele vajutades saab sõitja anda märku, et tahab minna maha, on kaugelt rohkem kui kompostreid. Ma ei tunne asja, kuid ehk keegi asjatundja selgitab, miks peab kompostreid olema nii vähe ja miks peab uusimate kompostrite kasutamisel targem kaassõitja selgitama, mismoodi need riistapuud toimivad.

Loe veel

Edasi – kui jänkukütt on juba jahile tulnud, peaks ta nägema kõike, ka bussi heakorda jms. Seda et bussid poleks väljastpoolt porised, jänkukütt nõuda ei saa, sest see käib ühiskonnale lihtsalt üle jõu. Mida ta saab nõuda, on, et liinitaksodes ehk nn kutsikates oleks püsti sõitmine välistatud. Kui see ei ole jänkuküti rida, siis on see politseinike asi, kuid peamine – olgu kaotatud.

Jänkuküti rida pole muidugi ka see, kas bussi- või ka taksojuhid saavad ootekohtades käia tualetis ja käsi pesta. Tartus on praegu tavaline, et juht ootab klienti tund või paar. Ainuke koht, kus taksojuht saab käia legaalselt WC-s, on tema kodune elamine. Kelle mure see on?

Riigikohus on oma otsuse teinud ja ehkki igasugune õigusemõistmine sisaldab alati ka künismi, on kohtu otsus minusugusele arusaadav. Munitsipaal-võimude meelest tuleb ametnike hulka seega veelgi kasvatada. Valgekraed need uued kuu- või tulemuspalgalised ametnikud muidugi olla ei saa, sest kontrolöri töö võib olla üsna higine. Kuid kas kontrolör tahab ühissõi-dukites korda või ainult jänesenahku? Ma usun, et ainult viimast.

Kui kaua siis sõda sõjakommunismiga kestab? Venemaal tegi sellele lõpu Stalin. Kas meil on vaja samasugust?

Leidurid on paraku vait. Kui osutub tõeks, et esimesed mehaanilised “konduktorid” konstrueeriti Eestis, siis tõenäoliselt said tollased leidurid preemiaks autoostuloa ja tuusiku. Mitte külmale maale.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare