Link kopeeritud!

PEETER OLESK: Pool elu kahevahel

 (16)
PEETER OLESK: Pool elu kahevahel
----

RIIGIPEAST kirjutamine eeldab respekti nii riigi kui ka iseenese vastu
Paari teatmeteose jaoks ja pisut mujalegi on mind biografeerinud inimesed, kes pole mind tegelikult uurinud ega valda ka õigupoolest teisest inimesest kirjutamise kunsti. Neile maksti minu elulugu lihtsalt välja.

Biografeerimine tähendab inimese eluloo esitamist teistele. See on kunst, mis võib alata esimesest ümmargusest sünnipäevast ja saab jätkuda ka pärast nekroloogi. Mõnikord on sellise eluloo kokkuseadmiseks aega kõigest tund või paar. Kui suve hakul 1983 varises pärast südamerabandust Tähtveres manalasse kirjanik ja õpetlane Leo Anvelt, langes mulle osaks sõnastada talle Eesti NSV kirjanike liidu järelehüüe. Tollal hakkas endise nimega Edasi järgmise päeva numbri materjal minema trükikotta umbes kell 14. Enne seda tuli parteitu Leo Anveldi nekroloog kooskõlastada EKP Tartu linnakomitees. Kirjatööks jäi aega alla tunni, sest suhelda tuli nii toimetuse kui ka linnakomiteega (Arno Allmann).

Kes ei küsi, ei saa teada

Teinekord on inimese eluloo kirjutamiseks aega ja raha koguni mitu aastat. Nii ehk naa – elulugu tervenisti või mõni osa sellest äratab suuremat usaldust siis, kui see on kirjutatud inimesest lugupidavalt. Lugupidamine tähendab aukartust faktide ees ning inimese mõistmist. Viimane on kergemini saavutatav, sest kõike sa ei tõesta.

Riigipeast kirjutamine pole igamehe asi. See eeldab respekti riigi, riigipea, teiste riikide ja iseenese kui oma riigi kodaniku vastu.

Lugenud Virkko Lepassalu raamatu ”Süümepiinadeta” esimest korda läbi, ütlesin inimesele, kes selle teksti mulle saatis, et see on korralik töö. Tõhus selles mõttes, et autor on vaeva näinud. Et raamatu esimene pool Georg Merist on põhjalikum kui Lennart Merit ennast käsitlev osa, kuid kriibus-kraabus jutt, teiste sõnadega teiste pealt maha kirjutatud see pole.

Siis ilmus Eesti Ekspressis (8.9) intervjuu Virkko Lepassaluga, milles on öeldud, et ma olen Lepassalu raamatus ”kui inimene, kes on Lennart Merit kuidagi toetanud, aga on temas hiljem pettunud ja resigneerunud”. Pisut eespool ütleb Lepassalu, et tahaks oma raamatust leida kas või ühegi väite, ”mille kohta keegi ütleb, et see pole nii”... Tõesti ei ole.

Ma ei ole ealeski kasutanud teisest inimesest rääkides, veel vähem kirjutades, sõna ”pettunud”. Minu sõnavara on teistsugune. Kuid kõigepealt – viimati kohtusin ma Lepassaluga eelmisel aastatuhandel. Ta ei ole küsinud minult Lennart Meri kohta midagi ja kui ta on minu seisukohti ning tundmusi pärinud kelleltki kolmandalt, siis kaudsete allikate eelistamine otsestele on enamasti eksitav.

Lõhnab hullumaja järele

Et asi oleks selge: jah, ma aitasin korraldada Lennart Meri valimist presidendiks aastal 1996. Ka siis oli jutuks tema minevik, millele mul oli pärast oma artiklit ”Ettevaatust – president!” (Liivimaa Kuller 10.6.93) lisada ainult üht: kontrollimata ja kinnitamata kahtlustuste levitamine on laim. Olen seda öelnud kõikidel samasugustel juhtudel. Sügisest 1996 kevadeni 2001 juhtisin ma EV presidendi kohtumisi kõikide maavanematega. Igal aastal oli neid kaks, suvel ja enne jõule.

Sügissuvel 2001 kohtus Lennart Meri maavanematega erakorraliselt. Teemaks presidendivalimiste võimalik tulemus. Kuna ma juures ei olnud, ei sobi mul jutu sisu kommenteerida, ehkki ma seda peajoontes tean. Mind ei kutsutud juurde ilmselt seetõttu, et minu presidendikandidaadi-eelistus polnud riigisaladus. Ümberkäimine sõbraga kurvastas mind ja ma väldin olemast taskurätik.

Kõike seda loeb Virkko Lepassalu alles käesolevatest ridadest. Mis ta oma raamatus minust kirjutab, on seega väljamõeldis. Mis sunniks mind pärast seda arvama, et kõiges muus on ta täpne ja järelikult usaldusväärne? Teades vana arsti Don Bartolo laimujutuaariat Rossini ooperist ”Sevilla habemeajaja” (1816) peast, pean ma laimuks kindralleitnant Johannes Kerdi sidumist VEKSA esimehe Ülo Koidu surmaga Lätis. Koidu kõrvaldamiseks mõrva kaudu polnud ühtegi arvestatavat põhjust. Arvata, et tema uppumissurma oleks pidanud lavastama EV kaitseväe juhataja, kellele EV president ei saanud anda sellist ülesannet ühelgi juhul, kuna see oleks kriminaalkorras karistatav, pealegi raskendavatel asjaoludel – kõik see haiseb hullumaja surnukuuri järele.

Loe veel

Minu tõlgendus ei seleta küll ära, mis juhtus Koiduga enne tema surma. Kuid Koit oli Eesti iseseisvusele ohtlik juba sellega, et ta üldse nõukogude võimu teenistusse läks, ja mitte leivateenistuse pärast, vaid karjeristina. Taastatud Eesti Vabariigile ta ohtlik ei olnud, sest ta oli olnu, mitte keegi. Ja kui ta selle ise avastas, siis sealt võis depressioon tekkida küll.

Kaitsetut ei rünnata

Ent surnud tuleb jätta rahule. Jõuamegi selleni, et paljudes positsioonides ei ole inimesed võrdsed. On eraelu, loomingulised saladused, tööasjad, ametinipid, arstivanne, uurimistoimingud, pihisaladus. On ka see, et sina võid kadunut uurida küll ja küll – uurimusi Shakespeare’i kohta on pärast tema surma tulnud võrreldamatult rohkem kui tema eluajal –, aga tema ise enam kaasa rääkida ei saa. Kiskuda see kõik alasti tähendab kommunismi, mida ma eitan. ”Meist maha jääb ju ainult töö,” kirjutas August Sang oma isast. Raamat, mida ma tahaksin Lennart Merist lugeda, peakski käsitlema tema tööd – kodust kasvatust, hariduskäiku, ajakirjaniku-kaastööd, seiklemisi, loomingut, võimulolemist – ja kõige selle hinda tema enese jaoks.

Seda innukas paberitega askeldaja Lepassalu veel ei paku. Kirjutagu prooviks kellegi tööst, aga mitte paberitest selle töö kohta. Kirjutagu näiteks Arnold Rüütlist tollel ajal, mil ta oli Tartu näidissovhoosi direktor, kolleegiks Lenini-nim näidissovhoosi direktor Anton Konijärv (1914–1993), kellel tuli lasta Võrtsjärve äärde tulla hulgaliselt venemaalasi, keda Peipsi taga kurnas rusuv vaesus. Kirjutagu. Kuid see nõuab suuremat tööd ja ausust ilma tigeduseta.

Eespool oli kõneks laim. Seda kriminaliseerida on väär juba keeleliselt, sest sõna ”kriminaliseerimine” on iseenesest mitmeti tõlgendatav ega pruugi tähendada sugugi ainult teo tunnistamist kuritegelikuks. Laim on teist inimest halvustav alusetu väide, mille suhtes rünnatav ise võib olla täiesti kaitsetu – näiteks kas surnud või eemal või seotud vaikimisvandega.

See pole aga juriidiline definitsioon, see on aksiomaatiline käsitus. Laim on funktsionaalne, aga teda ei saa kinnitada. Tõde saab. Seda tulebki teha. Viisil, mis poleks tülgastav.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare