Asja korraldajad olid pisut ähmis: kas ikka kõik saab iseseisvuse vääriline? Faktiks jääb, et seistes nende kõrval, lohutasin ma neid – üks on minu kursusekaaslane, teine õpilane Hugo Treffneri gümnaasiumist – niimoodi: olge rahulikud, sest kui miski peakski praegu vussi minema, siis meie vanuse puhul on tõenäoline, et me tähistame ka Eesti Vabariigi 100. aastapäeva ja uuel näitusel võime oma vigu vabalt parandada. Kuivõrd pinge oli langenud, hakkasid kõik naerma.

Seda näitust poleks ehk tulnudki, kui oleks saanud kergesti lahendada iseenesest väga lihtsa küsimuse. Oli vaja agraarajaloolasest peokõnelejat ehk kedagi, kes suudaks elavas vormis võtta kokku Eesti põllumajanduse ja põllumajandusteaduse arengu vabariigi kestes ning ühtlasi näha ette vähemalt pooleteise aastakümne peale. Viisteist aastat – see tähendab gümnasisti väga kiiret arengut iseseisva uurimistöö kogemusega filosoofiadoktoriks + noort peret. Või nuripidisel kujul doktorikraadi koos tagastatud maale maja ehitamise tõttu purunenud abieluga.

Paraku selgus, et säärast ajaloolast varnast ei võta, sest teda polegi olemas. Sõjaloolasi leiaks koguni kümmekond, aga Eesti ei ole ju olnud ainult sõda! Ennekõike on Eesti maa, mets, põld ja veed. Kas meil alates tänasest 15 aastat edasi, 2023. aastal, on käepärast pool tosinat agraarajaloolast? Kui oleks, peaks neid praegu juba kasvatatama.

Teosed presidentidest

Ainult väga rumala inimese jaoks tähendab iseseisvus peaasjalikult vabadust kui elu ilma kohustusteta. Iseseisvuse kestust kannavad erisugused normid väljaspool orjust, kuid nendest normidest me ei pääse. Võib-olla on liiga palju tahetud, kui Eesti Vabariigi iga kodaniku peres leiduks kehtiva põhiseaduse väljaanne. Ei ole aga liiast soovida, et 2018. aastal leiduks vähemalt iga põhikooli raamatukogus viis või koguni kuus korralikku teost Eesti Vabariigi presidentide kohta – kusjuures see viis on miinimum ka sel juhul, kui Toomas Hendrik Ilves jätkab ametit 2011–2016. Riigi juhtimise õpetamises oleme praegu rängas miinuses, sest entsüklopeedilist ülevaadet pole ühestki riigipeast. Mille järgi õpetatakse lastele, kes oli näiteks Arnold Rüütel presidendina 2001–2006? Kas anekdoodiraamatu “Rüütel. Rahva keeles ja meeles. Valik jutte otse rahva suust üles kirjutanud Toomas Kall” (Varrak, 2006) põhjal?

Ma ei näe praegu tõhusat pidurit protsessile, mida võib nimetada okay-keele süvenemiseks. Enne oli “pakaa”, nüüd on ”tšau!” või koguni ”tšauki!”. Kõik Tartu turumutid on veendunud, et nad oskavad äri teha, kuid ainuski neist ei võta omaks, et nad ei oska eesti keelt, kui nad kahe vorstijupi kaalumise vahel ütlevad mobiiltelefoni “tšau!” ja mitte “head aega!”. Seaksin siin Eesti iseseisvuse normiks väga lihtsa nõude: Eesti Vabariigis ei ole Esimest Leedit. Leedi-nimeline võib olla emane koer.

Vähe üldisemalt mõeldes tuleb meil lähema kümne aasta jooksul pidada pidevalt meeles ka seda, missuguseks ikkagi muutub Venemaa. On olemas niisugused rollid nagu “kremloloog” ja “sovetoloog”. Eestis on need rollid täitmata. On olemas ka selline mitmeharuline teadus nagu “slavistika”. Kas keegi suvatseks visandada meile slaavluse nüüdset arengut Barentsi merest Vahemereni? Mitte vaadet kosmosest, vaid maapealsest tegelikkusest kaubateede ja sadamakohtade kaupa. Venemaa tahab olla endiselt, kuid senisest veelgi rohkem tugev. Eesti ei saa säärases arengus olla pealt- või kõrvaltvaataja, veel vähem tuulelipp. Meie tugevus võiks seisneda Läänemere-äärses kooperatsioonis, milles, mulle tundub, meil ei ole korralikku ideoloogiat Saksamaa suhtes. Meie mängime   rohkem – ja see ei käi üksnes Saksamaa kohta – lauatennist. Iseseisvus ei ole siiski mõeldud palliks.

Enesega rahul olev keskklass

Kahtlemata on kodanikkonna nõudlikkus ja asjatundlikkus Eesti Vabariigi asjades kasvanud. Kriitiliste küsimuste esitamine ei ütle suurt midagi. Tähelepanuväärsem on see, et ametnikkonna professionaalsus koos vastava kretinismiga on tõusnud ülespoole ehk teiste sõnadega: meile on sugenenud inimesed – ja nad ei ole mitte võõrtöölised –, kes enam ei kujuta allpool elamist ettegi. Teiste vigade suhtes rahulolematu, aga enesega väga rahul olev keskklass on juba tekkinud! Selle klassi liikmed tunnevad reegleid, kuid eelistavad inertsi. Keda või mida Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine 1991. aastal õieti raputas?

Samal ajal koos keskklassi kujunemisega (mäletamist mööda oli see Edgar Savisaare stratifikatsiooniline ideaal) on sugenenud tõusiklus. Tõusik on individualistlikult ehk enesekeskselt mõtlev aktivist, kes kahjuks on ära unustanud August Sanga värsid tema luuletusest “Tee” (1962): “Mis loeb, kui ühel võtab vedu? / Meid palju miljoneid on siin.” Eelseisvate aastate katsumuseks võib olla kollaps tõusikluse, magusa heaolu, musta töö tegemise paratamatuse ja Euroopa-sisese võõrdumuse ületamise vahel. Kes meist hakkab partnerit parastama?

Terve hulk Eesti majanduse tegijaid ütleb eravestlustes, et selline kollaps kulub tegelikult ära. Et ka eestlane peab saama oma prügikastivääriliste eduraportite eest vastu vahtimist. Ühtemoodi kõiki kummatigi siiski ei kolgita ehk nagu kirjutas August Sang teisal: ”Kui saamad, seisin ikka sabas” (1934–1936). Praktiline olles: igasugune konversioon kestab umbes seitse aastat. Oletades, et me saame vastu vahtimist tänavu – kas me oleme siis 2015. aastaks valmis? Kes kuidas.

Ent olgem maapealsed. Aastal 2009 saab Eesti Rahva Muuseum 100. Aastal 2011 saab Eesti maaülikool 60. Aastal 2013 möödub sajand Estonia teatrimaja avamisest. Tänavu suvel möödub 15 aastat Narva kriisist, olukorrast, kus Eesti Vabariik, tunnustatud niisugusena ka Vene Föderatsiooni poolt, oleks võinud jääda ilma esiti Narvast ja Vaivara vallast, peagi aga ka Virumaa rannikust Sämi jõeni. Tänu patriootidele siinpool ja peataolekule teispool Kreenholmi nii ei läinud, kuid me ei tohi oma iseseisvuses, mida me Euroopa ja Aasia kontekstis ei oska isegi defineerida, jääda tudule. Näikse, nagu oleks iseseisvus tihtipeale esmalt kroonupüha, vabadus tõmmata särk püksirihma vahelt välja. Jah, aga omariikluse argipäevaks on riviõppus. Pühi peab olema vähem kui tööpäevi.

Eesti Vabariik ongi meile kõigile esmajoones argipäev. Mida ütleb Betti Alver? “Miks, algav päev, on argipäev su nimeks? / Ma kuulutan su sekundid kõik imeks / täis iluehmatust ka täna hommikul” (1965). Jagan seda rõõmu, kuid ilma päevakäsuta.

21. veebruaril 2008